Eesti Liisu kroonika

Ood jalgrattale

2009-06-03T02:45:00.005+02:00

Bicycle bicycle bicycle
I want to ride my bicycle bicycle bicycle
I want to ride my bicycle
I want to ride my bike
I want to ride my bicycle
I want to ride it where I like

QUEEN "Bicycle race"

Siin ta siis on: kogemused minuga alates 24. maist, meie pilgud kohtusid Friedrisheini vanakraamiturul ning maksma läks ta 30 eurot. Siiani on kooselu kulgenud väga edukalt. PILT: Vaade Berliinile üle Grünewaldi Teufeldi mäe otsast. Ja muidugi ratas:)

Elan loomaaias...

2009-06-02T23:49:00.021+02:00

Tahtsin oma juttu alustada väitega, et Berliin on kõige rohelisem linn Saksamaal. Siin on tõesti väga palju rohelust majade vahel, hulganisti parke, mõned neist üsna suured, ning Grunewald - mets, kus mina elan, kuulub ka Berliini alla. Kuid pärast väga lühikest googeldamist tuli välja, et selleks linnaks on hoopis Hamburg:) Ok, jäägu roheluse tiitel siis Hamburgile, kuid loomade rohkuse osas küll Berliinile vastast ei leia.

Siin kohal ei taha ma rääkida ainult luikedest ning partidest, keda rohketel jõgedel-järvedel Berliinis alati näha on või sadadest koertest, kes oma omanikega tihedalt parke asustavad. Oma kogemusele põhinedes võib Berliinis vabalt lähemalt sõprust teha ka oravate, hiirte, jäneste ning rebastega. Viimase nädala trend on aga metssead. Nendega on mul juba au olnud kolm korda kohtuda, kõigil kordadel hirmuäratavalt lähedalt. Ühe korra suundusin õhtupoolikul rongijaamast kodu poole ning keset tänavat pidin seisma jääma, sest muidu oleks põssaemale ja ta kahele pojale otsa kõndinud kui nad parasjagu enne mind üle tee otsustasid joosta.
Kõige huvitavam kokkupuude oli mul metssigadega aga eile. Sõitsin rattaga Grunewaldi metsa tsiviliseeritud osas ülesmäge ning paremal platsil, mitte kaugel teest ja minust, juhtusin umbes 10-liikmelist metssea karja nägema. Täiesti tavatu vaatepilt. Algul sõitsin neist mööda, sest eks mindki ole hoiatatud, et metssead võivad päris ohtlikud olla, eriti veel poegadega. Aga uudishimu ei lasknud olla ja siis pidin ikka tagasi minema ja pilti neist tegema. Kuid sel hetkel otsustasid nemad just seda teed ületama hakata, kust ma just läbi olin sõitnud. Südame pani küll kiiremini põksuma, eriti kui kogu see kari minu poole suundus. Natuke tiristasin oma ratta kella ja vaatasin, et tegelikult kardavad nemad pigem mind, seega ei pidanud jooksma pistma. Sain mõne pildi ka, kuid millegipärast ületavad nad teed ühekaupa. Seetõttu mitut korraga ei tabanud. Kaval:)
Kõige krooniks on kindlasti Berliini südames asuv loomaaed, mis oma suuruse poolest küll Tallinna omale alla jääb, kuid nii mõneski mõttes kompaktsem ja organiseeritum on. Näiteks võib seal näha karusid ja hunte koos sõbrustamas ja vihmase ilma korral on suurtele kiisudele sisetingimustes ligipääs olemas.

Pilte

2009-04-24T19:32:00.014+02:00

Jätkuks eelnevale postitusele... kui Liis natuke rohkem oleks kevadet uurinud, siis ta teaks, et pärast pärna õisi tulevadki toomingate õied. Naudin praegust õitemeres Berliini ning järk-järgult muutub see linn aina rohelisemaks.

Proovin võimalikult palju jala käija. Minu jaoks on see ainult meeldiv tegevus - saab omi mõtteid mõelda ning samas ka end füüsiliselt liigutada. Ühe korra olen koolist koju ja ühe korra kooli ka jala jõudnud. See on umbes 1,15h kokku läbi metsa ja mööda järve äärt. Selles metsas käivad inimesed oma koertega jalutamas ning ma polegi vist kunagi nii palju koeri korraga näinud. Kusjuures ükski neist ei ole keti otsas ja siiani on kõik ka sõbralikud tundunud.

Munadepühade ajal võib aedades näha selliseid puid:)
Ühe korra käisin Tierpark'is jalutamas, veidi rohkem linnas. Seal avanes mul võimalus olla rulluisutajate aktsiooni "ROHKEM ÕIGUSI RULLUISUTAJATELE" tunnistajaks. Kokku oli tulnud umbes 500 rulluisutajat ning minu nina all anti stardipauk ning seejärel hakkasid nad kõik ühes suunas sõitma.

Rulluisutajate raja kõrval võtsid 4 politseinikku jalgrattureid sõna otseses mõttes rajalt maha. Kontrollisid dokumente, mõne ratta keerasid ümber ja vaatasid, kas ratas liigub õigesti või kes teab veel, mida nad seal kontrollisid. Neil siin on jalgratturitele isegi eraldi väikesed foorikesed. Organiseeritud värk.

Päris esimesel nädalal kui siia tulin siis käisin paadisõidul, kust avanes hoopis teine vaade Berliinile. Kõige parem oli aga neid värskeid päevitajaid vaadata, kes ennast jõe kaldal paljaks olid koorinud:) Paadisõidust mõni pilt ka, siis mul veel fotoka patakad töötasid.
Ja tükike Berliini müürist- kutid teevad Graffiteid peale!
Mõned pildid veel:

See on Charlottenburg - üks šoppingutänav, kust ma tavaliselt Lidlist(kohalik säästumarket) süüa käin ostmas.
See siis Sunday Brunchil - söö palju jaksad, hind on üks.
Mulle väga meeldivad siinsed vanakraami turud - ostsin sealt ühe 1959 aastase väljalaskega saksa keelse lasteraamatu ning Donald MC Ducki koomiksi.

Ja mille mina avastasin - LONDISTE:) saksa keeles

Kevad

2009-04-12T01:53:00.007+02:00

Täna suhtlesin Madisega ja ta rääkis mulle Eesti kevadest.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega

JAAN KAPLINSKI

Neid toomingaid ma just praegu igatsen, aga mul on vähemalt pärna õied.

Berliin

2009-04-04T21:08:00.020+02:00

Täna hommikul ärgates ütlesin endale: „Guten Morgen, Frau Lepik“! See ei ole just kõige tavapärasem algus minu päevale. Tegelikult ei ole ju tavapärane ka see, et Berliinis olen või et siin on juba kraadide poolest suvi ning "outfiti" poolest kevad. Seda kevadet muide sai Eestis nii maalt kui linnast veel nädal tagasigi otsitud, kuid asjata. Nüüd siis leidsin oma lilled, pungas puud, linnulaulu ja maheda tuulekese siit. Kuid tagasi tavapärase juurde... minu jaoks oli vist juba tavapärane see, et käin tööl ja käin koolis ning vaikselt harjusin ka Niines elamisega. Kõik oli tegelikult väga hästi, aga vahel on tunne, et peab oma väikesest maailmast kuidagi välja saama. Tean, et seda on võimalik teha ka raamatute abiga, kuid nii osav ma veel pole. Ja siin ma siis nüüd olen oma ühika toas, va rahutu hing.

Tegelikult pahandas eile minuga Elina, et kolm päeva on juba möödas, aga mina küsin meili teel ainult veenäidu kohta ja midagi sellest üldse ei räägi, kuidas mul siin lood on. Ja väike utsitamine teeb ainult head, muidu muutun veel laisaks.

Võib arvata, et teid huvitavad ehk mõned üldisemad faktid juhuks kui peaksite äkki Berliinist läbi hüppama või midagi sellist...

Elukohaks on mul ühiselamu aadressil Dauerwaldweg 1, 83-06-01-06 Berlin 14055, kriipsukestega number tähendab 6. majakese 1. korruse(Eesti mõistes 2. korrus) 6. tuba. Ühiselamu kompleks on ehitatud 1988. aastal ning koosneb 10 majakesest, keskel on õu ja majade vahel muruplatsikesed, kus saab näiteks grillida. Igas majas on 2 korrust, allkorrusel ühine köök ja mõlemal korrusel 6 üksiktuba ühise wc ja dušširuumiga. Tuba on mul küllaltki askeetlik 3x4 ruutmeetrit- laud, tool, kapp, voodi ja riiul - kuid mida veel eluks vaja on... Tegelikult oli esmamulje selline, et tahaks kohe mingit punast või kollast värvi seinale plötserdada, kuid praeguseks ei pane enam tähelegi. Eks olin kodus harjunud.
Meie maja elanikest olen praeguseks kohanud 4 noormeest ja ühte neiut, kes kõik räägivad põhiliselt ikkagi saksa keelt ning eile õhtul õnnestuski mul juba paar tundi harjutada. Kuna tegemist on ikkagi tudengitega, siis on nad väga vastutulelikud ning abivalmid õpetama ja parandama kui vaja ning see on ainult hea.
Ühikas paikneb Lääne-Berliini äärelinnas Grunewaldis, kust rongiga kesklinna on umbes 10-15 minutit. Ühikast 50 meetri kauguselt hakkab aga pihta üks suur ja lahmakas looduspark, mille üle mul ainult hea meel on, kuid selle läbi uurimiseks kulub vast päevi. Üks peatus teisele poole(mitte keskuse) pidi olema suurepärane supelrand ning selle tahan ka lähiajal ära katsetada. Ühikaga olen üldiselt rahul, natuke häirib ainult üks lähedal asuv maantee, mille müraga veel ära ei ole jõudnud harjuda.

Ülikooliks on mul Freie Universität Berlin(Berliini Vaba Ülikool), mis asub edela Berliinis Dahlemis umbes 15-20 min rongisõidu kaugusel ühikast, kuid läbi selle suure pargi saaks vist sama kiiresti ning jalgrattaga ehk kiireminigi, sest rong läheb hästi suure ringiga ja pean 3 korda ümber istuma. Selle pean veel järgi proovima. Ülikoolist kirjutan lähemalt natuke hiljem, siis saan pildid ja taustinfo ka juurde.

Nüüd üks soovitus reisijatele. Kui te väärtustate oma aega ning ei taha olla 2 päeva pärast sõitu veel täiesti läbi omadega, reisige lennukiga. Mulle oli ikka vaja seda 25-tunnist Berliinisõitu, et lennuki-isu jälle peale tuleks. Muidu mulle lennukiga lennata väga ei meeldi, aga oma aja ja tervise huvides tuleks teine kord need mõned tunnid ära kannatada. Samas, eks ka bussisõidul on omad võlud kaasreisijate näol:)

Seikluspark - iseloomu indikaator

2008-10-04T23:50:00.010+02:00

Seikluspark on täiesti geniaalne leiutis. See ei ole pelgalt koht meelelahutuseks. See on midagi palju enamat. Seikluspark mängib sõna otseses mõttes sinu iseloomuga pannes proovile kõikvõimalikud nüansid selles. Kui ma peaksin kunagi mõnda meeskonda juhtima, siis üks esimesi kohti, kuhu ma need inimesed tooks, on seikluspark. Teine asi oleks ilmselt õhtu rohke veiniga, et teada saada, kes kuidas tegelikult käitub ning mida tegelikult mõteleb:)

Meie käisime ka IBO rahvaga seikluspargis. Täiesti uskumatult hästi tulid välja inimeste karakterid: kes oli meeskonnatöö aldis, kes mitte, kes rohkem julge, kes riskialtim, kes nõrga enesedistsipliiniga, kes isekas, kes abivalmis, kes juhtivam ning kes järgija. Eelkõige tuli aga inimeste puhul välja see, kuidas saadi hakkama vaimsete raskuste ületamisega. Minu jaoks oli kogu seikluspark täielik eneseületamine oma hirmudega võitlemise võtmes, samas ka suur väljakutse. Ma ikka kohutavalt kardan kõrgusi ning ei ole eriti usaldav inimene kõiksugu konstruktsioonide suhtes nagu julgestusköis jms. Küll aga, kui kõik asjad tehtud sai, siis oli lihtsalt kõige mõnusam tunne. See nõudis tohutult sisemist võitlust oma hirmudega, et mitte alla anda ning otsustavust.

Enim imetlesin selle ürituse ajal meie 60-aastast Günterit, kes tegi kaasa kõiges, mis talle füüsiliselt vähegi võimalik oli sh vabalangemine. Täielik respekt.PILT: Günter, kes just hüppas.

Ootamatult Prantsusmaal

2008-10-04T22:23:00.006+02:00

Teine kord võib juhtuda nii mõndagi kummalist. Võib-olla peaks piinlik ka olema, aga tol hetkel ma veel ei teadnud, kus asub Strasbourg ning millega seal tegeletakse. IBOsse olid külla tulnud sama organisatsiooni Itaalia esindajad, kaks väga meeldivat naisterahvast, kelle tuleku puhul korraldati neile ning tänu nendele ka meile, erinevaid üritusi. Üks nendest üritustest oli Strasbourgi külastamine. Eelnevalt ma väga ei süvenenud ka sellesse, kuhu me läheme, istusin aga hommikul autosse, sest teised olid soovitanud Strasbourgi minna, pidi ilus linn olema. Sõidame ja sõidame ning äkki vaatan, et kuidagi kahtlaselt mitte-saksakeelsed sildid on teepervedel. Lõpuks tuligi välja, et oleme märkamatult Prantsusmaale jõudnud ning Strasbourg ise asub ka suureks üllatuseks Prantsusmaal.

Strasbourg on väga armas maaliline ning tõenäoliselt ilusaim linn, mida seni näinud olen. Seal asuvad Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Parlament, kuigi viimane käib koos ka Brüsselis. Kuigi mitte kaugel Saksamaast, oli tunda täiesti teistsugust õhkkonda linnapildis. Inimesed olid sõbralikumad, riietusid vabameelsemalt, selgelt rohkem oli mustanahalisi.
PILT: Minust vasakul on meie bussijuht Günter ning paremal itaallannad.

Tere taas!

2008-10-04T21:44:00.002+02:00

10 kuud on möödas minu viimasest postitusest ning peaaegu aasta viimati kajastatud sündmusest. Ometi andsin ma endale lubaduse, et Eestisse jõudes kirjutan oma blogi lõpuni. Praegu natuke mustandmaterjali sirvides avastasin mitmeid asju, mille praeguseks olin juba jõudnud unustada. Samas on kindlasti teemasid, mida võiks ikkagi avaldada. Ilmselt enam mitte selle vahetu emotsiooniga, kuid kasvõi osaliseltki, veidi teise nurga alt. Osasid asju tuleb aga lihtsalt veidi korrigeerida, sest jutt ise on tegelikult ammu olemas.

Ennäe imet!

2008-01-04T20:37:00.000+01:00

Hääletamisretkest. Isepuhastuv vetsupott oli filmimist väärt nähtus, mille osaliseks mul ühes Saksamaa kiirtee tualettruumis õnnestus saada. Vabandused ette ära, kui teil kael peaks veidi kangeks jääma, sest ma olen ikkagi amatöör-filmija:) Teine võimalus on ekraan külili keerata.

Kui palju ikka inimesel vaja on?

2008-01-04T20:27:00.000+01:00

Hääletamisretkest. Järgnevad read sai vahetu emotsiooniga Burger Kingis kirja pandud.

Vahel on vaja tunda külma selleks, et tuleks meelde, kui hea on ikkagi soe. Vahel on vaja olla magamata, et tuleks meelde, kui hea on oma voodis sooja teki all. Väga tihti ei mõtle me selle peale, et kui hea tegelikult on, kui sul on soe koht, kus olla ning et sul on oma voodi ning sul on süüa. Ning kui sa seisad kell 1 öösel bensiinijaamas keset suurt Saksamaad täiesti võõras linnas, mille nimi on VIST Damstadt(tegelikult oli Dortmund) ning kui sa oled juba 2 tundi seal külmetanud ning inimestelt küsinud, et ega nad Hamburgi poole ei lähe ning kui kõik need inimesed on läinud igale poole välja arvatud Hamburgi, siis meenuvad just sellised asjad nagu soe voodi, kodune keedukartul võiga ning isetehtud õunamahl. Ning need asjad tunduvad praegusel hetkel lihtsalt parimad maailmas. Lõpuks siis otsustasin ma Wcsse sooja minna(sisse ei lastud, teenindati luugi kaudu, aga WC-sse sai väljast ka). Seal tuli mulle meelde, et paber hoiab sooja. Siis mässisin oma külmunud päkad vetsupaberisse ning panin natuke kinga sisse ka. Ei jõudnud veel välja tulla, kui Cristi uksele koputab ning palub välja tulla. Terve selle 2 h jooksul küsisin mina inimestelt, kuhu nad lähevad ning enne vetsu minekut ütlesin talle, et nüüd on sinu kord. Ja oligi nii – esimene inimene, kellelt Cristi küsis, läks selles suunas, mis meil vaja oli. Küll ainult 80 km edasi Münsterisse, kuid ikkagi saime lõpuks sellest tobedast linnast välja. Praegu istun Münsteris Burger Kingis ning mul on päris hea, ainult hooti käivad külmavärinad. Mõtlen aga veidi hirmuga selle peale, et see koht pannakse kell 5 kinni ja see on juba tunni aja pärast...prrr....

Ostsin nüüd endale ühe sooja kakao, läpakast mängin Ronan Keatingut ning mõtlen headele asjadele, mis on olnud ning et elu on ilus, vähemalt veel järgmised pool tundi ning see on tore:)

Kakao sai otsa, ma tunnen, et nüüd mul on soe ..... see on kirjeldamatult hea tunne:D

2600 km häälega

2007-11-23T22:57:00.000+01:00

Hääletamine
Hääletamiseks on vaja kõigest kolme eeldust: pead olema piisavalt hull, peab olema piisavalt hea motivatsioon ning piisavalt vähe raha. Minul oli väga hea eesmärk, Elina ja endised elukaaslased süda tänavalt, kes kogunesid 19. oktoobril Taanis, seal, kus Elina 4 kuud rahvaülikoolis õpib. Pealegi oli Elinal tulemas sünnipäev ning seetõttu ei saanud mitte minemisele mõeldagi. Tuli teha endast kõik olenev. Raha mul loomulikult ei olnud, sest reisimine on siin kallis ning vaene vabatahtlik palju ei teeni. Seetõttu tuli valida see "hull" viis reisimiseks - hääletamine.

Tähelepanu, valmis olla, läks!
Ilmselt ei ole ma piisavalt naiivne, et nii pikka teekonda üksi ette võtta ning turvalisuse huvides moositasin Cristi endaga kaasa. Ega ta algul väga tulla ei tahtnudki, kuid üks õige rumeenlane ei saa ju noort neiut üksi ka maanteele lasta ning nii me siis läksimegi kahekesi. Mul oli ostetud Saksamaa kaart, millest hiljem tee peal päris palju abi sai. Selle pealt arvestasime ühe otsa pikkuseks Wormsist Viborgi 1300 km. Veidi arvutades selgus, et suhteliselt raske on seda teekonda ühe päevaga läbida, ertiti kui alustada saame alles lõunast. Seetõttu organiseerisime endale ööbimiskoha Hamburgi ühe internetilehekülje kaudu, kus inimesed vahetavad kontakte teiste reisijate-hääletajatega. Start reedel 19. oktoobril kell 13.24 Wormsist IBO kontorist. Söögiks võtsime kaasa võileivad ja banaanid.
Kõigepealt tuli saada kiirteele ning sealt otse võtta suund üles põhja. Kiirteeni jõudsime suhteliselt ilusti ning seal võttis meid peale üks tore autojuht, kuid peale Frankfurti oleks ta pidanud meid maha panema, aga kiirteedega on kord sellised lood, et alati ei leidu vajalikku bensiinijaama ning tee peal niisama peatuda ei tohi. Seetõttu vahetas ta kiirteed ning nüüd sõitsime hoopis Dortmundi, mitte Hannoveri poole. Õnneks oli suund loodesse ka enam-vähem õige tehes küll väikese ringi.

Liiklusõnnetus
Saksamaa kiirteed on nelja- või kuuerealised, ühes suunas vastavalt kaks või kolm rida ning sõita võib enamasti nii kiiresti kui tahad. Keskmiselt on kiirus umbes 140km/h. Sõit kulges kenasti kuni selleni, kui ühtäkki nägime enda ees terve rodu praktiliselt seisvaid autosid. Ummik võiks selle kohta öelda, kuid tegelikult oli see midagi veel hullemat. 3 tunni jooksul liikusime oma autoga kõigest 500 meetrit. Ootamise ajal jõudsime autojuhiga juttu ajada, tervelt kaks korda kiirtee kõrval pissil käia ning läpakast pool "Helisevast muusikast" ära vaadata. Hiljem nägime, et kiirteel oli toimunud suur rekkaõnnetus ning seetõttu korraldati liiklus ümber. Meile olid need kolm tundi aga otsustava tähtsusega, sest saabus pimedus ning hääletaja jaoks ei ole pimedus kõige meeldivam kaaslane.

Külm öö
Dortmundi jõudes seiklesime veidi linna ümber, kuna seal on palju ristuvaid kiirteid, kuni lõpuks kui kell oli 23.00 jõudsime ühte bensiinijaama, mis asus enne Hamburgi suunas kulgevat kiirteed. Külm oli, veidi tibutas vihma. Selleks hetkeks oli selge, et me Hamburgi enam ei jõua, sest see asus ligi 400 kilomeetri kaugusel. Lisaks oli juba öö ning enamus inimesi, kes bensukasse sattusid, läksid sel kellaajal koju. Vahepeal oli selline tunne, et läheks hea meelega magamiskotiga põõsa alla, kuid kuna õhk oli niiske ja külm ning telki ka polnud, siis oli targem ikkagi edasi püüda leida kedagi, kes sõidaks Hamburgi poole. Lõpuks kahe tunni pärast leidsime inimese, kes läks Münsterisse, 40 km edasi, kuid meie jaoks õiges suunas, mis oligi kõige olulisem. Põhilise osa ööst veetsime kohalikus Burger Kingis. Peale kella viite, kui söögikoht kinni pandi, liikusime edasi püüdes sellest linnast välja saada, ikka kiirteele. Hommik oli ilus oma päikesetõusuga. Kiirteel saime järjest kahe rekka peale, kus mul isegi ühe tunni magada õnnestus.

Saksa politsei
Hamburgi jõudsime umbes 12 paiku. Üks hea koht hääletamiseks oli paar meetrit peale kiirtee märki. Mõned autod pidasid kinni, kuid ei läinud õiges suunas. Lõpuks tuli politsei. Arvatavasti oli keegi neile helistanud ning meist teada andnud. Mind pandi ühte bussi ning Cristi teise politsei autosse ning sõidutati veidi edasi teise kohta, kus samuti kiirtee algust tähistav märk. Seekord soovitasid nad selle märgi ees hääletada ning ähvardasid rahatrahviga kui veel kord peaksime nii tegema. Muidu olid politeinikud sõbralikud ning viisakad.

Abivalmis jalgrattur
Ei ole hääletamine midagi nii kerge. Pidevalt pead jälgima, et keegi sind vales kohas maha ei pane või valesse kohta ei viiks. Peale politsei juhtumit palusime ennast ühtedel viia järgmisesse kiirtee bensukasse, kus tõenäosus peale saada on palju suurem. Kui sõitma hakkasime, pöörasid nad aga hoopis teise kiirtee peale. Meil ei olnud enam midagi muud teha peale "pange meid maha" karjumise. Juba fakt, et sa oled vale kiirtee ääres tähendab võimalikku mitmetunnist rännakut õige juurde. Kui me lõpuks sellest autost välja saime, olin ma ülivihane. Ilmselt kõige raskem hetk selle teekonna ajal. Enne olime nii õiges kohas, kuid nüüd oli raske isegi aru saada, kus suunas me edasi peaks hääletama, et Hamburgi tagasi saada. Meist sõitis mööda üks jalgrattur, kes olukorda veidi selgitas ning andis suuna kätte, kuid ütles, et see on ikka väga paha koht, kus me hetkel olime. Möödus tulutu pooltund. Seejärel peatus üks auto ning juhi kohal istus seesama meile juba tuttav jalgrattur. Ta viis meid 15 km edasi kiirtee bensukasse. Suurt tänu väärt tegu oli see. Hääletamisel kõige olulisem ongi asukoht.

Lisan siia kaardi loode piirkonnast - Dortmundist, kus me öösel bensukas passisime, Münsterist, kus Burger King oli ning Hamburgist, kus on näha kaks kiirteed - üks Kieli poole, mis oli õige ning teine, see vale teeots: kaart

Hääletav hollandlane
Edasi kohtasime teel veel ühte Hollandi poolt tulnud taanlast, kellel oli mootoratas katki läinud ning selle tõttu samuti hääletas. Ta pakkus meile kanepit(mida me ei võtnud vastu) ja temaga sai paar autot koos sõidetud. Oli hästi sõbralik muheda olemisega.

Taani valekabanoss
Taani jõudes nägin ma ühte Statoili. Mul oli nii mõnus eestine tunne. Jooksin sisse suures õnnes, et soetada endale hea kodune kabanoss, kuid tuli välja, et nende vorstid siin on hoopis teistsugused, polegi nagu päris. Kuna hind oli ka poole kallim(umbes 65 krooni eesti rahas), siis jäi ost sooritamata.

Saksa neiu bemmiga
Taanis oli vaikselt juba päike silmapiiri taha kadumas ning meil veel 200 km minna. Niisama bensukas hääletades tundus, et jäämegi sinna. Läksime tankimisautomaatide juurde ning ma küsisin ühel neiult, et kas ta sõidab Arhusi poole. Läks õnneks. Ütles küll, et ta muidu kunagi hääletajaid ei võta ning Cristi pidime ka turvalisuse huvides tagaistmele panema. Muide, tegemist oli sakslasega. Küll ta siis otsis oma linnakest GPRsiga. Meie õnneks asus tema linnake kõigest 40 km kaugusel Viborgist - linnast, kus Elina meid ootas. Heas usus otsustasime lõpuni temaga sõita. Neiu kohtus seal oma austerlasest noormehega ning kuna kell oli juba palju, siis otsustasid nad meid Viborgi ära viia. Kummaline oli aga see, et tee peal jõid nad roolis mõlemad šampust ja viskit, mängis tõsine Rammstein ning suitsu tehti ka. Kiirusest ei ole mõtet rääkida, hea, et tervelt kohale jõudsime. Nad olid jah sellised veidi "karvaste" stiilis. Muidu toredad.

Eestlased
Kell 21.00 laupäeva õhtul jõudsime lõpuks Viborgi Rahvaülikoolini. Maja peaukse ees seisid Ivar, Taavi ja Elina ringis ning ei vaadanudki meie poole. Kui nendeni jõudsime, siis pöörasid nad äkki ringi, hakkasid laulma "mis värvi on armastus" ning embasid niii kõvasti, mis oli niii hea. Elina oli hästi sõbralik ning külalislahke, anti süüa ja juua. Cristi läks magama, sest ta oli väsinud, meie pidutsesime üheskoos nagu "Eesti hullud" kunagi. Tore oli üle pika aja jälle eesti keeles rääkida ning eesti keelt kuulda.

Lõpuks edu
Tagasi läksime hommikul juba. Kodulinna Wormsi jõudsime märkimisväärsed 10 tundi kiiremini kui Taani minnes. Saime ühe rekka peale, kes sõitis Lõuna-Saksamaale välja. Pärast seda vedas ka hästi ning lõpuks toodi veel koduukseni ära. Sai ära käidud, rahaline kulu umbes 15 eurot inimese kohta, mis läks söögile. Lõpuks oli hea tunne.

Elagu püksid!

2007-11-21T21:10:00.000+01:00

Peale Olgashofi anarhistide kommuuni saadeti mind Cristiga kaheks nädalaks Wormsi, meie siinsesse kodulinna, kus asub IBO(Internationaler Bauorden - organisatsioon, mille kaudu siin olen) kontor ning all keldrikorrusel ka meie toad, köök ning pesemisruumid. Seekord tegime rekord rongisõidu ehk siis 12,5 tundi põhjast lõunasse.

Sain tunda, mida tõeline IBO tähendab. Siinkohal hoiab Liis kahe käega peast kinni ning ütleb: "Oi oi oi oi oi oi", mis ei tähenda head. Teisel päeval tuli tööle uus töötaja bulgaarlanna Irina, kelle ülesandeks on vabatahtlike(minu ja teiste) eest hoolitsemine - rahad, projektide külastamised, paberid, probleemid jms. Selle sama päeva õhtupoole suutsin ma meie peabossi Peteriga juba sellisesse sõnavahetusse sattuda nii, et see esimene tööpäev talle vist pikaks ajaks meelde jääb. Lootused Irina suhtes olid kõrged, kuid nüüdseks on selgunud, et ta on vaid Peteri käepikendus ning ei jaga ise üldse matsu välja. Rohkem ei taha ma praegu IBOst rääkida. Ütlen vaid, et nii palju, kui mul nendega kokkupuuteid on olnud, olen pidanud ka vaidlema. Supernäide kõigest, mida üks organisatsioon ei tohiks teha. Õnneks ei ole nad pahatahtlikud, kuid lihtsalt ei saa maailma asjadest aru. Mulle aga ei meeldi pimesi alluda ning lollusi kannatada.
Tol õhtul, kui see sõnavahetus oli, läksin päris endast välja ning marssisin lõpuks sõna lausumata kontorist ära oma tuppa. Veidi aja pärast koputab uksele Irina ning toob paar kompromissi ning järeleandmist kuulutavat sõnumit. Tal on kaasas ka üks pappkast. See on mulle? Kas tõesti?
Kuidas ühe hetkega võib kõik totaalselt muutuda! Ma olin kõige õnnelikum inimene äkitselt:) Nimelt saatis sõber Madis mulle värske Eesti Ekspressi ning päris tööriided, millest ma seni kõige rohkem puudust tundsin. Vat see oli tõeline üllatus minu jaoks. Tuhat tänu, Madis!
PILT:Ma ei ole paksuks läinud, ärge muretsege. Need on lihtsalt tööpüksid suurus 52-54:)

Tore asi oli see, et meile Cristiga korraldati 2 nädalat kestvad saksa keele kursused eraõpetaja käe all. Kusjuures õpetaja oli rahvusest tegelikult venelane, kuid rääkis ainult saksa keeles. Minust sai aga vahendaja õpetaja ning Cristi vahel. Tundsin ennast kohe hästi:)
PILT: Õhtud saksa keele kodutööde seltsis.

Happy people

2007-11-03T23:54:00.000+01:00

Võib-olla küsite, et kas meil siin midagi põnevat ka üldse toimus? Või et kuidas inimesed olid? jahh... Stephani oli üks piu-viu, nagu minagi vahel võin olla, kuid tihedamini:) Ta õpetas mulle veidi saksa keelt ning tänud selle eest. Tegelikult oli ta hea tüdruk, kuid vajas tähelepanu ning tunnustust. Nagu me kõik. Elena oli ka omaette frukt ning mina talle väga ei meeldinud. Küsisin kogu aeg "miks" iga asja peale ja ta ei osanud alati vastata. Martin, kes tuli teisel nädalal, oli väga lahe sell, tegi Cristyga pidevalt nalja. Huvitav, et selles laagris oli mul täpselt selline tunne, et ma võin teha või öelda täpselt seda, mida ma tahan. Ilmselt paistsin välja üks mõnus ülbik, aga tegelikult olen ma ju väga õrna hingega, kuid seda keegi õnneks ei tea.

Cristyga on meil eriline suhe. Esimesed nädal aega Saarmundis me vist vihkasime üksteist ning kui teada saime, et peame kaks nädalat järgmisel projektil ka koos olema, siis hoidsime mõlemad kahe käega peast kinni. Küll aga olen ma kord juba selline inimene, kelle viha maksimaalselt 10 minutit võib kesta. Olgashofis läks olukord veidi paremaks. Tuli välja, et ta polegi nii hull, kui ma alguses arvasin.

Aga põnevat... Kogu aeg mindi nii vara magama, et õhtuti palju ei tehtudki. Samuti kutsusin inimesi küll endaga näiteks Rostocki või Schwerini, kuid eelistati koju jääda. Natuke aega ikka juurdlesin selle üle, et miks inimesed nii passiivsed on ning lõpuks jõudsin järeldusele, et mina olen lihtsalt harjunud ülitoredate ning aktiivsete inimestega enda ümber. Tavaline inimene ongi pigem passiivne. Laupäeva õhtul(Elena ja Stephani olid kahjuks juba läinud) korraldasin väikse peo moodi ürituse, mis oli täitsa ok. Kuid ei midagi erilist.
Üks asi veel, siin kommuuni liikmed tõmbavad vahel kanepit, aga see on avalik saladus.

Lühimatk

2007-11-03T21:06:00.000+01:00

Mulle meeldib, et olen siin sunnitud suhteliselt tervislikke eluviise harrastama. Regulaarne ning tervislik toitumine, magan normaalselt, liigutan. Laupäeval, eelviimasel päeval, läksin jalutma ning mõtlesin lihtsalt, et vaatan, kuhu see tee viib. Jalutasin ja jalutasin ja tundus tobe juba sama teed pidi tagasi minna ning otsustasin ringi teha. Mingi hetk jõudsin aga sildini, mis näitas rongijaama 4 km, kuid rongijaamast Olgashofi oli veel lisaks 4 km. Lõpuks vaatasin veidi päikest ja neid ilusaid mullaseid põlde ning läksin oma valgete kingadega joonlaua meetodil otse üle põldude. Peale kahte kilomeetrit selgus, et tegin õige valiku ning olin kõigest ühe km kaugusel kommuunist. Väga ilus ning pikk jalutuskäik oli, käisin kokku umbes 15 km. Selle sama päeva õhtul vaatasin etv aktuaalseid kaameraid, sest meile pandi lõpuks wifi sisse. Mõnus:)

Kõrvitsasupp ja trummimäng

2007-11-03T20:15:00.000+01:00

Mulle väga meeldivad siinsed toidud. Köögis on boss Jelka. Tal on väga esiletungiv kongus nina, mida on lihtsalt võimatu esmakohtumisel mitte märgata. Tore naine, elab siin oma kolme lapsega. Rene teadis meile ka tema kohta saladusi rääkida, näiteks magab ta kommuunis kahe mehega.

Meie ülesandeks oli iga päev keegi kööki Jelkale appi saata kui ta süüa valmistab. Avastasin, et mulle meeldib köögis tegutseda mitu korda rohkem kui ehitusel ning selle tõttu õnnestus mul õige mitu korda köögiabiline olla. See on väga põnev, sest ikka teevad sakslased asju teistmoodi kui eestlased. Samuti ei ole toidud päris samad. Näiteks tegime ühel päeval kaerahelbekotlette ning magustoiduks oli ülimagus mannapuder. Paljudele maitses see väga, mina panin hästi palju moosi peale ning läks alla küll. Veel oleme siin söönud spagetti bologneset, kartuliputru kalapulkadega, kõrvitssuppi, sibulaleiba jms. Toorainetena kasutavad nad BIO tooteid, mis on looduslikult valmistatud ning ei sisalda kemikaale. Mõned korrad pidime ise ka süüa tegema, sest Jelka oli paar päeva ära. Mina tegin õunakooki ning olin ise väga õnnelik, sest see tuli hästi välja. Pannkooke tegime kaks korda. Cristy valmistas ühte rumeenia oasuppi, mis maitses ka hästi. Selle kirjutamise peale läheb mul juba kõht tühjaks...

Suures toas on neil mitmeid muusikainstrumente - trummid, tamburiinid, flööt jms. Ühel päeval oli meid päris mitu seal toas ning võtsime kõik mingi pilli kätte ning hakkasime improviseerima, igaüks oma rütmis. Väga vahva üritus. Sattusin hoogu ühe aafrika trummiga ning nüüd olen veendunud, et muretsen sellise endale kunagi koju ka. Trumm on üldse väga hea pingete maandaja. Sellega on võimalik kõik oma emotsioonid ning sisemised rütmid välja elada. Elagu trumm!

Rostock

2007-11-03T18:57:00.000+01:00

Lugesin siinse piirkonna reisijuhti ning mulle jäi silma ühe linna plaan, kus olid sellised kohad nagu "ülikooli plats", "ülikooli kirik", "ülikool". Milline linn!!! Ivar ütleks, et kahe milline;) Nüüd oli selge, sinna pean ma minema, maksku mis maksab. Pühapäeva hommikul jalgrattaga rongijaama jõudes selgus, et maksab päris palju, 21 eurot. Mul seda raha ei olnud ning otsustasin häälega minna, samal ajal sain veidi katsetada, kui head "pealevõtjad" sakslased on, sest mul mõlkus peas juba plaan Taani Elinale hääletades külla minna. Sain esimese auto peale, millele käe tõstsin, vedas. 5 km Wismarisse ning sealt edasi 70 km Rostocki. Teine autojuht, kes mind peale võttis, ütles, et ei sõida päris Rostocki, kuid saaks mind viia Warnemündesse, see on 10 km Rostockist mere poole ning arvas, et kindlasti peaksin seda paika nägema. Ok, kui nii siis nii, Warnemündesse minek. Hea otsus, sest see oli väga ilus ning asus täpselt mere ääres. Sain rannas jalutada ja puha. Pärast võtsin suuna Rostocki peale. Ma olen juba natuke targemaks ka saanud - kui istuda rongis, raha peos ning oodata piletimüüjat, siis vahel veab ja ta ei tulegi. Nii vedas mulgi ning ei pidanud sentigi raiskama.Rongijaamast seadsin kohe sammud ülikooli poole. Lõpuks kui kohale jõudsin oli peahoone uks kinni. Väga paha, olin veel enne küsinud teistelt, et kas ülikool on kogu aeg avatud ning mulle vastati jaatavalt. Hiljem lehest lugesin, et nad alustasid õppetööd esmaspäevast. Milline ebaõnn. Oleksin tahtnud kellegagi koha peal rääkida ning sealse üliõpilaskonna üles leida.
Vaatasin siis niisama ringi linnas ning seadsin sammud maantee poole. Kõndisin umbes 2 tundi linnast välja, enne kui õige koha peale sain. Peale 20 min ootamist võttis mu peale üks noormees, kes pidi sõitma kõigest 10 km edasi, kuid otsustas mind lõpuks koju ära tuua. Suured tänud talle veel kord. Häid inimesi leidub ning hääletamise peaproovi Saksamaal võib õnnestunuks lugeda.

Wismar

2007-11-03T18:24:00.000+01:00

Kui öelda "wismar", siis mullegi kui eestlasele assotseerub sellega kohe wismari haigla Tallinnas, mis on alkohoolikutele ja narkomaanidele. Kuid see Wismar siin on järjekordne kena ning sõbralik linn Saksamaal. Teised läksid täna purjekaga sõitma, kuid mina, internetinäljane, pidasin targemaks Wismarisse jääda, internet leida ning vahepeal ka juba eelmainitud meeleavalduselt läbi hüpata.

Selle kuu ajaga võib hakata vaikselt unustama asju ning hakata harjuma paljude asjadega. Näiteks sellega, et mul ei ole internetti. Oi kuidas see mind alguses häiris, nüüd aga hakkab juba loomulikuna tunduma, et kord nädalas saan internetti kui hästi läheb. Eks neid asju ole veelgi.

Leidsin puhtjuhuslikult üles sadama. Vahepeal linnas ringi jõlkudes oli mul täiesti meelest läinud, et Wismar asub ju mere ääres. Nüüd istun siin päekesepaistes ning kõlgutan jalgu üle kai ääre, vaatan millimallikaid ning neid on siin palju. Eriti kaugele ma ei näe, sest ümberringi on palju suuri hooneid, silmapiiril on mingid majad mäekünka peal. Siiski on nauditav see tükike merd siin laevade ja majade vahel. Olin juba unustanud mere läheduse. See tunne on hea ning mul on vähemalt teadmine, et kuskil siin suute hoonete taga on suur meri, seesama, mis meil Eestiski, ainult meie kutsume seda Läänemereks, sakslased aga Ostsee ehk idameri.

Veel üks meeleavaldus

2007-11-03T16:44:00.000+01:00

Seekord Wismaris ning saksa raudteeliinide vastu. Kõigis veidi suuremates raudteejaamades üle Saksamaa kell 11.55 hakkavad meeleavaldajad kilistama-kolistama ning rahvale loosungitega sõnumeid edastama. Demonstratsioon kestab täpselt 5 minutit. Nüüd juba eelarvamusega ning pisut skeptiliselt läksin oma silmaga üritust kaema. Rene and co tegid oma etteaste ära nagu plaanitud. Märkimisväärne on aga see, et raudteejaamas oli kaks inimest veel peale nende ehk siis teisisõnu tühi jaam. Ise olid nad aga ikkagi väga õnnelikud:) ma arvan, et selliste väikeste meeleavalduste tegemine ei ole vist lubatud ning politsei võib neid kinni pidada, sellepärast ongi see nii põnev ning nauditav.

Hirmus kaunis pimedus

2007-11-03T16:16:00.000+01:00

Kui peamajas oma õhtused hügieenitunnid tehtud saame, peame oma majja suunduma läbi täiesti pimeda ning põõsaid puid täis hoovi. Põleb ainult üks latern meie maja ees, mis annab märku sellest, kuhu on vaja jõuda, kuid mis hoovi ennast karvavõrdki ei valgusta. Enamasti tuleb see väike teekond läbida üksinda. Inimesele on vist sisse programmeeritud teatav pimeduse kartus, igatahes minu fantaasia hakkab küll väga hästi tööle. Tulevad meelde igasugused kriminaalsarjad ning õudusfilmid, tihtipeale eelistan pool teed joostes läbida. Pimedal hoovil on aga positiivne pool ka. Kui oma hirmust üle olla ning juhuslikult on pilvitu taevas, võib hetkeks seisatada ning nautida võrratut vaatepilti. Suur suur tähistaevas, mis on meeletult kaunis. Taevasse vaadates meenuvad ilusad augustikuu õhtud Eestis. Ühe korra langes üks täht ning siis kiljatasin samuti nagu tol öösel, kui me Katre, Kessu, Getteri ja Joosepiga Viimsi rannas selili mati peal pikutasime ning tähti vaatasime.

Maja

2007-11-03T15:32:00.000+01:00

Tööst rääkides, siis meil on kaks objekti: puude hoiukoha ehitamine - seinad, katus, põrand ning külalistemaja renoveerimine - vanade osade lammutamine, osaliselt katuse panemine, müüri ladumine, ehitusjääkide äravedamine, laudade lõikumine jms.
Lahkumispeo ennustus, et mul tuleb ka kiirvrit kanda, saigi sel korral teoks:)

Täna(neljapäev) lammutasime maja vana lage. Seejärel tassisin omaette ehitusprahti ning mõtlesin, miks ei võiks üliõpilaskonnal olla oma maja? Me oleme sellest küll kunagi rääkinud, kuid nüüd ise ehitusel töötades tekkis mul silme ette pilt sellest majast, mis võiks olla. Sõna „maja“ all ei mõtle ma ainult ehitist, vaid kõike, mis sellega kaasneb. Tavaliselt on nii, et mida rohkem sul raha on, seda vähem tööd sa ise pead tegema. See reegel kehtib ka vastupidi – mida vähem sul raha on, seda rohkem pead sa tööd tegema. Töö aga ei ole üldse paha. Vastupidi – töö ühendab inimesi, annab ühise eesmärgi ning põhjuse koos olla. Tööga kaasneb ka töövaba aeg, mis on hea kõiksugusteks aruteludeks. Kuna üliõpilaskonnal raha ei ole, siis vajaks see maja ning see kohake palju töökäsi. Seal kohas võib korraldada ka üliõpilaste töölaagreid, mille eest nad midagi maksma ei pea. Töölaagreid koos õhtuse programmiga võivad organiseerida rekreatsioonikorralduse üliõpilased praktika korras. Samuti võivad üliõpilased ise endale organiseerida erialalaagreid vms, kus üks osa laagrist on töö tegemine. Igasuguseks ehitustegevuseks jms on aga vahendeid vaja. Kuna meie projekti puhul on tegemist MTÜga, siis on võimalik kirjutada erinevaid projekte raha saamiseks ning teha koostööd eraettevõtetega. Ilmselt oleks maja mõte isemajandamine, mitte raha auguks olemine. Tulevikus, kui maja on äkki võimalik välja üürida, siis üürist saadud tulu eest on võimalik pidevalt seda täiendada ning teha juurdeehitisi jms. Maja võiks olla veekogu juures ning asuda kusagil raudteeliini lähedal. Sel juhul ei omagi kaugus niipalju tähtsust.

Schwerin

2007-11-03T01:34:00.000+01:00

Schwerin - Mecklenburg-Vorpommerni pealinn. Maaliline linn.
Sõitsin sinna siis kolmapäeva varahommikul rongiga, kuid üksi, sest Rene läks juba eelmisel õhtul ära ettevalmistusi tegema. Minu eesmärk oli leida üles koht, kus toimub meeleavaldus ning teha palju pilte.
Linn oli hommikuses pidustuste ettevalmistuse sagindas. Mina jalutasin niisama ringi, kuni silm jäi peatuma ühe kiriku juures, mille ette rahvas kogunes. Püüdsin nende sekka sulanduda. Kohal oli meeletult(ilmselt Eesti mõistes meeletult, muus maailmas tavaline) meediat - fotograafid, filmimehed ning oodati kedagi. Meie eest sõitsid mööda mõned mustad mersud ning kirikusse astusid mõned tähtsad inimesed, siis aga äkki hajus reporterite mass ning kahin rahva seas oli justkui vaibumas. Mina ikka südames lootsin, et äkki õnnestub mul Merkelit näha:) selleks korraks mitte. Paar head pilti sain üksikmeeleavaldajatest, kelle eesmärgiks oli meediale silma jääda. See neil ka õnnestus.

Selle aja peale, kui mina oma kiriku ees passisin, oli terve linn vahepeal ellu ärganud ning rahvast muudkui voolas ning voolas juurde. Endalegi üllatuseks olin sattunud ülisuure ürituse keskele, mis hõlmas oma lavade, poodide jms terve linna nagu see juhtub Viljandiga Folgi ajal, kuid mastaap oli hoopis suurem, võiks öelda, et 5 õllesummerit ning õllesummer ei ole väike üritus. Mulle kui rekkarile(rekreatsioonikorralduse inimene) oli väga hea kogemus näha sellist asja. Võib ainult mõelda, palju nii suure ürituse korraldamine aega ning ressursse võtab.
Mina ikka otsisin oma meeleavaldust. Lõpuks leidsin tuttavad näod ning vahetult enne nende 10 sekundilist etteastet 16 inimese aerutamisvõistluse stardis. Ehk siis kogu demonstratsioon oligi selles, et nad stardi momentil püsti kargasid ning siis minema jooksid. Päeval olid nad ka linna peal oma loosungeid inimestele näidanud. Minul oli muidugi pettumus, sest lootsin näha midagi vägevat. Ilmselt toimus lihtsalt osaline möödarääkimine. Küll aga läks päev ise väga korda ning asja ette. Mõned seigad veel:
PILT: Minu austaja Döner Kebabi putkast. Tegi mulle tee välja ning sai kõik jutud räägitud, mina saksa keeles. Lubas varsti Eestisse tulla Kebabi tegema:)
PILT: Tundub, et siin on tegemist meie ärisaladuse varastamisega. Kas te kujutate ette, kui palju raha me oma Booliga teeniksime?PILT: Ujuma? Ilus purskaev on ju.

Meeleavaldus

2007-11-02T23:27:00.000+01:00

Nüüd saan alustada juba veidi täpsemalt. Nimelt toimub käesolev projekt Mecklenburg- Vorpommerni liidumaal Wismari linnast 5 km Schwerini poole Olgashofi külas anarhistide kommuunis:)

Esimesel nädalal on meiega eelmistest projektidest juba tuntud Julia, Champlain ning Cristy, siis mina muidugi ning Stephani ja Elena. Stephani on sakslane ning arhitektuuri tudeng, Elena on bulgaarlane, kuid õpib ka saksamaal arhitektuuri. Mõlemad pisikesed ning omamoodi kiiksudega neiud, pikemalt praegu nendest ei räägi. Teisel nädalal lähevad Julia ning Chomplain ära ning nende asemele tuleb sakslasest noor kooliõpetaja Martin Shultz. Meie kõigi vaimne isa ning juht koha peal on Uwe, kes on hariduselt arhitekt ning üks selle kommuuni loojatest. Tema juhendab meie tegevust ning tööd.

Esimese nädala esimesel päeval kell 8 peale hommikusööki toimus meil koosolek enne tööle asumist. Kõigepealt pidi igaüks ütlema, kuidas ta end tunneb. Seejärel seletas Uwe meile, mida täna tegema hakkame. Talle meeldib seda teha joonistega ning vahel läheb ta nii hoogu, et räägib meile ka gravitatsioonist jms. Kahjuks ma jälle väga palju aru ei saa, sest tegemist on keerukamate saksalkeelsete sõnadega. Igal juhul räägiti meile sel hommikul ka kolmapäevast, 3. oktoobrist, mis on üleriigiline püha. Sel päeval tähistatakse Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa ühinemislepingu allkirjastamist ning sellega Saksamaa ühendamist ühtseks maaks. Kuigi terve Saksamaa sel päeval pidutseb ning puhkab, siis meie, vaesed vabatahtlikud, olime nõus sel päeval tööd tegema.
Lõuna paiku ühines meiega Rene. Rene on siin kommuunis umbes kuu aega juba elanud ning täidab seal vaatleja rolli. Hiljem selgus, et ta on kõva demonstratsioonidel ja protestimistel käija. Nii näiteks on ta osalenud G8 vastases meeleavalduses Rostockis, kus tuli kokku ligi 50 000 inimest. Tundub, et tal on selline elustiil ning tema jaoks on juba tavaline igal nädalal vähemalt mingil meeleavaldusel osaleda või mingit demonstratsiooni korraldada. Huvitav inimene. Nõnda ta siis juhtuski rääkima ka 3. oktoobril Schwerinis toimuvast meeleavaldusest, mis on selle põhimõtte vastu, et tähistatakse lihtsalt mingi paberi allakirjutamist. Tema meelest tuleks tähistada hoopis seda päeva, mil Berliini müür reaalselt maha võeti ning seda mõned päevad hiljem. Minul säärast juttu kuuldes lõi kohe pirni pea kohal punaseks, sest seda asja tahan ma oma silmaga näha. Kasutasingi ära paari Üliõpilaskonnas omandatud lobistamisnippi ning ainuisikuline luba minekuks Schwerini oli olemas. Ootusärevus missugune, kohale pidi tulema ka Merkel isiklikult.PILT: Loosungid kuivavad. "Vaba mõtlemine" ning " Sotside kauplemine".

Liidumaad

2007-11-02T22:57:00.000+01:00

Mõtlen nüüd, et natuke hariks armsat lugejat, kes võib-olla ei tea, kui palju ning millistest liidumaadest Saksamaa koosneb. Mina igatahes ei teadnud enne midagi nendest. Pidevalt rännates mööda Saksamaad pean aga kasutama neid samu liidumaid oma asukoha seletamiseks. Nüüd on siis ehk lihtsam mu teekonda jälgida.

PILT: Trükitähtedega on liidumaade nimetused, eraldi liidumaad, mis on tegelikult lihtsad suured linnad, on Berliin, Hamburg ja Bremen.

Das Bundesland – liidumaa
Saksamaa Liitvabariik on föderaalne riik, mis koosneb 16 liidumaast. Igal liidumaal on oma parlament ja põhiseadus. Liidumaade autonoomia avaldub näiteks selles, et kultuuri- ja hariduspoliitikat otsustatakse liidumaa tasemel. Liidumaad saadavad oma saadikud parlamenti, Liidunõukogusse, millel on oluline osa seadusandluses.

Eluolu

2007-11-01T00:56:00.000+01:00

Esimene mulje sellest kohast ei olnud just eriti muljetavaldav ning seetõttu ma ei imesta, miks teised vabatahtlikud, kes juba siin olnud on, ei tahtnud uuesti tulla sellele projektile. Ometi on kohal mingi oma võlu ning aura. Siin on kolm suuremat hoonet - kollane päikesemustriga peamaja, külalistemaja, mida väidetavalt ka välja üüritakse ning kolmas maja, kus meie ööbime. Osad toad selles majas on täiesti remontimata, meile kuue peale on üks suurem. Tuppa on ehitatud kõrgem tasand, kus asuvad osad madratsid, millel me magame. Kaks inimest magavad all. Kütma peame iga päev puudega ahju. See pole kõige tavalisem ahi, mitme avausega ning läheb kiiresti soojaks. Peale kütmist on see efekt, et üleval on täielik saun ning all veidi külmavõitu. Kui tulime, siis oli siin toas palju sääski ja muid putukaid.

Meie maja taga on veel üks hütike, mis on ümberehitatud vagunelamu ning seal elab üks veidi hull naine, kes naerab väga valjusti ja veidralt.
Valdavalt valitseb igal pool segadus või hoolitsematus. Eriti paistab see silma hoovis, kus kasvavad roosid ja nõgesed kõrvuti. WCs ja pesemas käime ühisvannitoas peamajas, seal asub samuti köök. Köögis on neil iga tass ja taldrik isemoodi, mõnel kapil puudub klaas või nupp.
Mis mulle siin aga meeldib - neil on loomad!!! Kohe kui siia tulime, jooksid vastu kaks võrratult sõbralikku ning armast koerakest. Hoovi peal lasevad kuked-kanad vabalt ringi ning nende sekka on ära eksinud ka üks paabulind. Ühes majakeses peavad nad küülikuid, väga nunnud. Nüüd tulevad minu lemmikud - mustad notsud. Viin neile peaaegu igal hommikul mõlemale ühe õuna, mille nad mu käe pealt suhu võtavad ning mõnusasti süües matsutavad. Kunagi tahan endale ka kindlasti loomi, mulle väga meeldib nende eest hoolitseda.

Kommuun Olgashofis

2007-10-31T23:53:00.000+01:00

Kui Saarmundis nädalake veedetud sai, suundusime otse Berliini lähistelt Põhja-Saksamaale. Lähim suurem linn on Wismar. Külakese nimi on Olgashof ning siin veedame järgmised 2 nädalat. Tegemist on kommuuniga, kus elab umbes 10 inimest, kel igaühel oma elufilosoofia. Olemuselt on nad anarhistid, reeglitest vabad hinged. Igaüks võib tegeleda sellega, millega tahab, ainus tingimus on see, et kõik teised peavad sellega nõus olema. Demokraatiat kui enamuse võimu siin ei eksisteeri ning ei praktiseerita. Tähtsamad otsused tehakse kommuuni koosolekul ning räägitakse niikaua kuni jõutakse kompromissini ning kõiki rahuldava tulemuseni.
Siinne kommuun on asutatud ligi 7 aastat tagasi. Kunagi oli see koht puuetega inimestele, kuid Hitleri võimu ajal sellised kohad pandi kinni. Hiljem asus siin probleemsete poiste kool, kuid peale Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist liideti see mingi teisega ning tegevus viidi siit minema. Meie kommuun kuulub mingisse kommuunide liitu, mis ühendab omalaadseid. Selles liidus on kommuunid, kus inimesed elavad rahumeelselt koos ning neil ei ole "pealikke". Saksamaal on ka teistsuguseid kommuunne, kus järgitakse ühte elufilosoofiat ning ühe liidri ehk juhi ümber kogunevad tema jüngrid õpetuse saamiseks. Üks vanem mees Stefan rääkis mulle, kuidas tema kunagi 20 aastat tagasi oli Indias ühes 10 000 inimesegakommuunis elanud. Üldiselt ei ole kommuunides oluline usk, vaid vaimne kasvamine läbi enesesse süvenemise. Leidub ka inimesi, kes rändavad ühest kommuunist teise õppides tundma erinevaid elukäsitlusi.
Kommuunis elamine ei ole tasuta. Stefan maksab näiteks kuus 350 eurot, samas talle meeldib siin ning 75 aastane mees nagu ta on, leiab siit rohkem seltsi ning ei pea üksindust tundma.
Olgashofi projektiga aitame neil külalistemaja ehitust jätakata ning puude hoiukohta ehitada.

Saksa keel

2007-10-27T03:14:00.000+02:00

PILT: Kes suudab samamoodi teha, saab auhinna!

Juba algusest peale on mul mõned saksakeelsed sõna kõrvu jäänud, mis meie keeles näiteks hoopis midagi muud tähendavad. Üldse arvavad siin inimesed varsti, et eesti keel on üks ütlemata ropp ning siivutu keel. Neile meeldib väga ka meie "terviseks". Meil on sellise lõpuga sõnu ju palju. Inglise keeles võib öelda ka "terrible sex", see teeb neile alati palju nalja. Selle peale aga, kui ma ütlen, et eesti keeles on 14 käänet, teevad küll kõik suured silmad ning küsivad üle, et kas nad ikka õigesti aru said. Ma oskan paari asja leedu ja rumeenia keeles ka öelda, kuid neid ma siia kirjutama ei hakka:)

Siin väike valik sõnu saksa ja eesti keeles, õppige teiegi:

Ich bin im Laden – ma olen poes

Lärm – lärm

Lehm – savi

Leid – valu, mure

Leim – liim

Link – valelik; kahtlane

Lust – soov, tahtmine; lõbu, rõõm

Mann – mees; abielumees

Mantel – mantel; väliskumm

Mine – pliiatsisüsi; pastaka südamik; miin; kaevandus

Mitte – keskkoht, keskpunkt

Moor – raba

Moos – sammal

Mull – marli

Nähe – ligidus, lähedus

Nanu – tohoh, nonoh

Estin - eestlanna

Nuss - pähkel

Putzlappen – puhastuslapp

Witz – nali; anekdoot

Tisch – laud

Kunde – klient

Alias

2007-10-27T02:33:00.000+02:00

Teises keeles suhtlemine on ikka huvitav. Siin Saarmundi campis suhtlevad Albertas, Ildar ning Peter omavahel vene keeles, natuke räägin ka kaasa. Kui vestlust alustan mina, siis räägime üldjuhul inglise keeles. Vahel on nii, et ei tule mingi sõna meelede või teine inimene ei tea seda sõna, mida mina parasjagu ütlen. Seejärel tuleb seletada see sõna kuidagi teistmoodi lahti. Mulle meenuvad kohe Eestis veedetud tunnid Aliase seltsis. Konkreetne koht, kus selles mängus omandatud oskusi rakendada on võimalik:)

Keelega saab nalja ka. Reedel, kui Gesa(ainuke sakslane grupis) oli juba ära sõitnud, tekkis mõte, et võiks kõik korraga igaüks rääkida oma keeles - mina eesti, Albertas leedu, Peter bulgaaria, Cristy rumeenia ning Ildar mingit ugrimugri keelt, mida ta veel peale vene keele oskas. See oli väga väga naljakas, eriti seetõttu, et mitte keegi meist kellegi teise emakeelt ei osanud ning mitte midagi üksteise sõnadest aru ei saanud. Igaüks rääkis oma keeles mingit juttu, kuid vastavalt miimikale või isegi teatud sõnadele(näiteks tee) oli täiesti võimalik aimata, mida teised räägivad. Vahepeal jäin ma peaaegu uskuma, et Albertas, Peter ja Cristy räägivad ühte ja sama keelt, nii hästi mängisid välja.

Keele õppimise koha pealt püüan ma ise võimalikult ettevõtlik olla. Ostsin endale vihiku ning nüüd kirjutan kõik sõnad eesti keeles üles, mida ma näiteks tööl olles kasutan. Kodus tõlgin ära ning järgmisel päeval juba püüan samu asju saksa keeles öelda. Samuti alustasin Karlssoni lugemist, kuid sellega on hetkel veel nii, et iga teist sõna tuleb tõlkida.

Neid päris sakslasi püüan siin heas mõttes ära kasutada ning neilt võimalikult palju infot ning abi saada. Saarmundi projektis osalenud Gesa joonistas mulle näiteks inimese ning kirjutas kõrvale kõikide kehaosade nimetused. Jõudsime isegi veidi grammatikani. Püüan ise ka saksa keeles rääkida nii palju sõnu kui ma tean. Tihtipeale miksin neid inglisekeelsete sõnadega ning kokku tuleb hübriidlause saksa keelest ja inglise keelest, kuid parem see kui üldse mitte midagi. Vähemalt jäävad mulle sõnad meelde, kui ma neid kasutan ning nendele mõtlen.

Juhtimisõppetunnid

2007-10-23T01:58:00.000+02:00

Siin Saarmundis meenuvad mulle teine kord projektijuhtimise loengud, kus sai arutatud projekti efektiivsust, inimeste koormust, tööjaotust jne. See projekt on hea halb näide:) Nädala alguses ei olnud meil eriti midagi teha ning inimesi oli üle, viimaseks päevaks, reedeks, kuhjus aga miljon ülesannet. Siis sadas ka meeletult ning me töötasimegi täis paduvihmas:) mis ei olnud tegelikult väga õudne, kuid tavaliselt seda lihtsalt ei tehta. Samuti võiks ülesandeid andes seletada lahti selle põhieesmärk, et oleks võimalik ise mõelda, kuidas on parem seda teha. Muidu koba nagu pimeduses - kraabid traatharjaga vana seina, kuid ei tea, milleks seda tegelikult vaja on ning kas peaks keskenduma telliskivide pinna puhastamisele või hoopis vahedele. Küsida ka ei saa, sest kedagi koha peal juhendamas ei ole. Jahh, vahet pole, mis tööga tegu on, juhtimisreeglid on ikka samad.

Ühe lõunapausi ajal sõime kreekapähkleid - ikka ise pidid koore katki tegema ning pähkli välja võtma. Hiljem avastasin, et meie maja ees kasvabki kreeka pähkli puu. See oli küll lahe avastus - ja kasvavadki niimoodi puu otsas ja ongi päris kreeka pähklid. LAHE:)

PILT: Täidame tsemendiga telliskivide vahesid

Potsdam

2007-10-23T01:31:00.000+02:00

Üks päev otsustasin õhtul üksi Potsdamisse sõita, internetti oli vaja ning asju oli vaja osta. Potstam on Brandenburgi pealinn, võiks öelda et sama suur kui Tallinn. Ilus linn. Mulle oli see esimene kord täiesti üksinda võõrasse linna sõita. Hea kogemus ning paneb proovile keeleoskuse. Tagasi tulles seletasin 15 min infopunkti mehele, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, et ma tahan teada, millal järgmine buss Saarmundi sõidab. Lõpuks tulin läbi suure vihma trammi ja bussiga, sest ühtegi otsebussi enam ei läinudki. Potsdamist ostsin endale saksa keelse raamatu Karlsson vom Dach ehk Karlsson katuselt, kingad, kõrvaklapid ning veel mõnda vajalikku.
PILT: Triumfikaar:)

Hiirejaht

2007-10-16T11:52:00.001+02:00

Viimased nädal aega olen tahtnud ühte videot üles panna ning sellega teie meelt lahutada, proovisin küll bloggisse üles laadida küll youtube´i, tegin sinna isegi kaks kontot:) Eile aga selgus kurb tõsiasi, et see video on lihtsalt liiga suur! Väike pildiline ülevaade sellest videost siiski on.

Sel samal õhtul, kui me luud leidsime, rääkisin ma oma toas telefoniga ning nägin hiirt kahe kapi vahelt välja piilumas. Mul on ennegi kokkupuuteid hiirtega olnud, kuid kiljatasin küll päris kõvasti. Nägin teda veel teist kordagi. Natuke kartsin magama minna ning jätsin ukse meie toa ning poiste toa vahelt ööseks lahti. Tehti veel nalja selle üle, et luude omanik on hiire kujul meid kummitama tulnud. Järgmisel päeval tulime kõik töölt ning siis avastas Chris enda voodist hiire. Püüdsime hiire kinni, panime karpi, siis nad natuke hirmutasid mind sellega ning pärast karpi avades avastasime, et hiir on surnud. Diagnoos - südamerabandus.

Mul on natuke piinlik ka muidugi:) Esiteks olen selles videos täiesti kõhu krampides, kuna olukord oli lihtsalt liiga naljakas. Teiseks on mul piinlik selle pärast, et see väike olevus oli kokkuvõttes ikkagi väga armas, kuid mina kiljusin nagu "eiteamis" tema peale. Eks siis näete seda videot, kui ma tagasi tulen ning saate natuke naerda!

Õhtul selgus, et me võiks teha sellele videole veel mitu järge „Killing the mouse 2“, „The mouse returns 3“, sest meil on neid siin rohkem kui üks.

Minu armastus - inimluud

2007-10-06T13:50:00.002+02:00

Kaevasime jälle kraavi. Mina tassisin vahepeal telliskivisid hoovis, poisid kaevasid maja eest. Ühtäkki tuleb Cris ning näitab mulle mingit luud. Hmm, huvitav, ilmselt on see inimluu. Palusin neil mulle kindlalt öelda, kui nad midagi veel leiavad. Järgmiseks leidis Ildar inimese küünarvarreluu. Nüüd läks asi juba väga põnevaks ning ma ise läksin ka kraavi juurde vaatama. Tulid välja veel mõned luud ning kõige lõpuks, suur üllatus - inimese koljuluu:)

Oi oi oi, te ei kujuta ette, millisesse hasarti ma sattusin. Võtsin kõik need luud, muretsesin pintsli ning puhastasin need mullast. Esimesel kursusel sai veidi anatoomiat õpitud ning nüüd oli väga põnev arvata, mis luu kuhu kehaossa kuulub. Seejärel leidsin valget paberit ning pildistasin luid, kokku on mul neist 90 pilti:D Hiljem rääkis Almund, et see koht oli mitusada aastat tagasi olnud surnuaed. See seletab ehk ka nende luude päritolu.
Teate, seda ei juhtu just tihti, et Liis nii kirge täis millegi suhtes läheb. See on võrreldav tundega, kui ma ükskord Heleeni sünnipäeval elektrikitarri sain mängida. Mõelda, et see oli kunagi päris inimene, et see, elas kunagi päris elu(mu kõhutunne ütleb, et need luud kuulusid naisterahvale). Samuti võis fantaseerida, kuidas ta suri, sest koljus oli auk. Äkki ta tapeti? Miks on kolju siseküljes veretriip? Kui vanad need luud on? Miks nad olid laiali ning mitte üheskoos? Kõik need küsimused... Muu maailm justkui kadus mu ümbert selleks ajaks, kui neid luid puhastasin ning uurisin. Nagu siis, kui ma teine kord Hercule Poirot eesti televisioonist süvenenult vaatan. Ma olin õnnelik:)
Teised mu ümber pärast küsisid, et ega ma antropoloogiat ülikoolis ei õppinud ning kas ma olen arheoloogiahuviline? Cris aga näiteks kartis neid luid ning oli võib-olla veidi ebausklik. Ei tea, Rumeenias pidi olema selline komme, et iga seitsme aasta tagant kaevatakse omaste haud üles ning avatakse kirst. Imelik asi. Äkki selle pärast.

Asustajad

2007-10-06T13:06:00.000+02:00

Kes meil siin siis on. Albertas, kes oli minuga juba eelmisel projektilgi. Peter, kes on Bulgaariast, äkilise loomuga, kuid viisakas ning tal pidi 4 girlfrendi hetkel olema. Ildar, kes on Venemaalt Ufast ning ta on üliõpilane. Ildar naeratab kogu aeg ning on rahulik. Cristinel, uustulnuk Rumeenias, kes palus ennast Cristyks kutsuda, kuid mina kutsun teda Chrisiks, kuna Christy on meil Eestis Kristi ja see on naise nimi. Emotsionaalne, küllaltki soe inimene, kuid alguses ta mulle eriti ei meeldinud. Gesa, ainuke tüdruk peale minu. Sakslane. Lõpetas just keskkooli ning läheb aastaks vabatahtlikuks Bulgaariasse.

Täna oli hea päev. Esimene tööpäev. Kaevasin kraavi torude jaoks, mis peaks majja elektrit ning vett viima:) Kui te vaid teaksite, kui raske on tegelikult kraavi kaevata, eriti kui maa sees on juured.

Hommiku- ja õhtusöögi teeme ise oma elamises. Lõunasöögi toob meile Almund. Täna tahtsime õhtusöögiks teha spagette, mis meile siia olid jäetud, kuid üleval köögis ei olnud ühtegi potti ega panni. Meile anti ka alumise korruse võtmed juhuks, kui meil midagi vaja peaks minema. Läksime sinna potti otsima, kus spagette keeta. Köögist ei leidnud me midagi. Siis läksime möödaminnes lihtsalt vaatama ühte vaba aja ruumi. Ja mis me sealt leidsime – ASUSTAJAD. See oli vaja kindlalt kaasa võtta. Õhtusöögiks tegime kõik koos sooje võileibu ahjus, väga head olid. Seejärel mängisime Asustajaid(PILT: mina, Ildar, Albertas, Christinel, Peter ning Gesa teeb pilti). Õnneks saksa tüdruk oli ka peale minu seda mängu enne mänginud, kuid teised mitte. Just siis, kui hakkasime reegleid seletama, helises ühtäkki minu telefon ning kuulsin alguses mingit imelikku müra, mõtlesin, et telefon on kellelgi kotis lahti läinud(Madise tel. number on mul teises telefonis, pikem jutt, aga ma nägin ainult numbrit, seega ei teadnud ka, kes helistab). Kuid jäin kuulatama – siis hakkasin aru saama, et see on ju MEIE laul – „Ei ole üksi ükski maa“ ning siis meenus, et täna algasid ju Tudengite Sügispäevad ning on Öölaulupidu. Kuulasin terve loo ära ja kuulsin tuttavaid hääli laulmas, laulsin isegi veidi kaasa. See kõne oli väga armas, kuigi ma ühtegi sõna helistajaga rääkides ei vahetanud. Sain kah osa öölaulupeost! Kui kõne lõppes, asusin tagasi laua juurde ning saksa tüdruk oli just lõpetanud mängu seletamise. Oi oi, no sai ikka nalja nabani. Mina ning sakslane olime eraldi(mina olin muidugi punane), Ildar ja Albertas olid ühes võistkonnas ning Peter ning Chris teises. Pole vist kordagi veel nii palju siin saksas naerda saanud kui täna õhtul, see oli ikka tõesti naljakas. Selleks, et mõista, peab muidugi ise seda mängu mänginud olema. Meenusid loomulikult Eestis veedetud kaunid tunnid Asustajate seltsis. Viimane kord kantseleis oli eriti lõbus:D

Enne uinumist mängisin veel korra oma läpakast „Ei ole üksi ükski maa“.

Saarmund

2007-10-06T12:35:00.000+02:00

Saarmund, kus ma järgmised nädal aega veedan, on külake Potsdami külje all. Potsdam on aga linn, mis nüüdseks kokku kasvanud Berliiniga ning seda võib kutsuda Berliini äärelinnaks. Elukohaks siin on meil Laste päevakodu ülemine korrus(usklike sugemetega) ning tööl käime paarsada meetrit eemal ühe naisterahva, kelle nimi on Almund, hoovis. Almund on igati tore naine - ta on pastor kohalikus kirikus ning ta oskab viiulit mängida. Almundil on ülitore koer nimega Lakuma, kellele meeldib hirmsasti mängida ning ta on tark. Hoovis on Almundil väike vana laut, millest tulevikus peaks saama koht, kus on võimalik ööbida. Saarmund oleks üks peatuskohtadest inimestele, kes teevad läbi pika usuteekonna ühest punktist teise. Piligrams - nii neid inimesi kutsutakse. Oh jah, juba ette rutates ütlen selle maja kohta, et 10 korda kergem oleks ehitada täiesti uus.

Väike prints

2007-10-06T12:21:00.000+02:00

Eile oli Wormsis(see koht, kus me projektidevahelisel ajal oma asju hoiame ning oleme) Antiel ning Peteril, kahel vabatahtlikul, sünnipäev. Sai veidi süüa, juua ning tantsida.

Täna sõitsime Wormsist Saarmundi 10 tundi rongiga. Veidi peatusime ka Frankfurdis.

Sõidu ajal lugesin läbi „Väikese printsi“, mille Katre mulle enne ärasõitu kinkis. Ilmselt ei ole ma kuigi originaalne kui ütlen, et mulle meeldis see koht taltsutamisest. Sealt on pärit ka laused, mida Getter teine kord tsiteerib: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“

„Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks.“
„Aeg, mille ma oma roosi peale kulutasin...“ kordas väike prints, et see meelde jääks.
„Inimesed on unustanud selle tõe,“ ütles rebane. „Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...“
„Ma vastutan oma roosi eest...“ kordas väike prints, et ka see meelde jääks.

Aitäh Katre:)

Kuidas mul tunne siin on?

2007-09-29T23:28:00.000+02:00

Päeval on hea. Praegu istun rongis, laenasin Julia kõrvaklappe ning kuulan Kalle Sepa „Kevadet“ ning „Võta mind lehtede varju“. Viimane on ehk aastaaja poolest asjakohasem laul hetkel. Aknast vaatan vahepeal välja ning imetlen Lõuna-Saksamaa ilu. Lehed puudel õrnalt kolletuvad ning sügis on käes. Päeval on hea, sest siis on alati tegemist ning päike paistab. Õhtul muutub vahel mu meel kurvaks ning siis mõtlen kallitele inimestele, kes Eestis on. Õhtul mõtlen ka asjadele, mis jäid enne minekut kellelegi ütlemata. Võib-olla on see lihtsalt eestlase kinnine loomus.
Minu jaoks on väga oluline olla kursis sellega, mida teie Eestis teete ning kuidas teil läheb. Veidi keerukaks muudab selle interneti peaaegu et puudumine. Seda enam hindan ma sõnumeid, mida te saadate või veelgi enam telefonikõnet. Telefonikõne Eestist on minu jaoks lausa eraldi sündmus:) Hea on kuulda eesti keelt ning tuttavat häält.

Fertig - esimene projekt tehtud!

2007-09-29T23:07:00.001+02:00

Selline näeb siis välja lõpptulemus – rattamaja. Kahjuks kahe nädalaga ei jõudnud kõike, veel on vaja telliskivid laduda ning siseviimistlus, kuid seda teevad juba need küla elanikud ise edasi. Maja maksumus pidi olema 4000 eurot töömaterjalide peale, ligikaudu 60 000 krooni.
Wickersdorfi projekt mulle meeldis. Viimasel päeval oli meile ka väike etendus ning kingitused ette valmistatud. Samuti hilissuvine grill väljas.
Nagu mul teine kord kombeks, siis juhtuvad mu riided olema Eesti lipu värvides. Üks küla erivajadustega tavakodanik heegeldas meile kõigile sinised käepaelad ning seda kombineerides saab toreda tulemuse:) Kannan praegugi seda oma randme ümber.

Elu külas

2007-09-29T22:12:00.000+02:00

Täna(teisipäev) on suurepärane päev. Taevas on pilvine ning vihma sajab. Tavaline eestlane ütleks selle kohta halb ilm. Ongi. Halva ilma tõttu ei saa me aga oma tööd teha vähemalt kuni lõunani ning meil on vaba aeg – just see, mida ma praegu vajasin. Täna on suurepärane päev teha algust kirjutisega, mis räägib meie tavapärasest ja tüüpilisest tööpäevast ning elust Wickersdorfis. Pikutan oma suures voodis ja kuulan Norah Jonesi, läpakas süles, Wordi file ees.

Siin käiks aeg justkui kaks korda aeglasemalt. Tunnen, et minu sisemine tempo on siinsest kõvasti kiirem. Seetõttu olen tihtipeale sunnitud end kohandama siinsele tempole, sööma aeglasemalt, töötama aeglasemalt, ootama, ootama, ootama... Eestis ei suutnud ma vahel bussipeatuseski kannatlikult oodata, kuid selles osas olen ma edusamme teinud. Suudan rahulikumalt oodata asju.

Teise nädala alguseks on kujunenud välja väike, kuid positiivne, rutiin, mida me siin igapäevaselt järgime. Samuti on kõigi selle küla elanikega, kes siin mõned juba 14 aastat elavad. Sel nädalal ei ole meiega Chomplaini, sest ta sõitis reedel Berliini, pühapäeval pidi tagasi tulema, kuid ei ilmunudki välja. Alles hiljem saime teada, et tal on mingid probleemid, siis kui ta vend helistas.

Hommikune uni siin ei ole üldse nii magus kui kodus. Ilmselt seetõttu, et me kell 23, mina hiljemalt 23.30 magama läheme ning kell 8 tõuseme. See teeb une pikkuseks 8,5 või 9 tundi. Tihtipeale teen silmad lahti juba 7.30 ning siis pikutan veidi edasi. Esimesena tõuseb üles Zofia, käib vannitoas ära ning läheb värskete kuklite järele pagariärisse. Seejärel tõuseb Mariel, siis Julia ning lõpuks mina. Üles tõusta on väga kerge ning tunnen ennast puhanuna ning värskena. Vannitoas läheb mul päris kiiresti, hambapesu ja muu selline. Vahe Eestiga on selles, et ma ei kuluta enam aega enda näo kenamaks maalimise peale, vähemalt mitte tööpäevadel ja olen veel täiesti elusJ Hommikust sööme siin korteris keskmises toas. Hommikusöögiks keedame kaks kannu õuna- ning puuviljateed. Laual on juustu, sinki, salaamivorsti, võileivakreemi, tomatit, erinevaid moose, šokolaadikreem, mesi ning vahel ka puuvilju. Tavaliselt teen endale kaks saiakest, mille mõlemad omakorda pooleks lõikan. Üks juustuga, kuid selles suures juustukülluses olen hakanud ka rohkem vorsti ja muid lihatooteid sööma. Ühel õhtul tuli mul hirmus salaamivorsti isu peale ning siis sõin kolm viilu niisama, mida ma Eestis kunagi ei teeks. Puuvilju ma muidugi armastan, moosisaia teen harvemini. See mulle meeldib, et iga söögikorra ajal on neil mesi laual. Mina panen seda küll suhkru asemel oma tee sisse ning pole kedagi teist sedasi tegemas näinud. Samuti kui on laual paprika, tomat vms, siis mina panen seda võileivale, kuid teised söövad niisama. Poisid ärkavad üles viimasel ajal üsna hilja ning tulevad sööma siis kui meie oleme juba lõpetanud.

Tööpäev algab kell 9. Läheme tööle meie ning lähevad tööle ka kõik erivajadustega inimesed, kes siin külakeses elavad. Ehitusobjekt asub meie majale väga lähedal, kuid tööle jääme tavaliselt mõned minutid hiljaks - Mariel ja Julia lähevad ees, siis tuleme mina ja Zofia ning vahel isegi 10 minutit hiljem jõuavad Joost ja Albertas. Nad teevad tavaliselt hommikuti suitsu. Mulle tundub, et kõik mehed siin suitsetavad. Mis on aga veider, nad tõmbavad enda tehtud plärusid. Sigaretid on siin päris kallid ning enamus ei raatsi poest valmissuitsu osta. Minu teada maksab pakk 4 eurot ehk 62 krooni, pakk tubakat aga 3.10.
Esmaspäeval kui tööle tulime oli vaja jälle laudu saagida ning mina, paar korda olin ennegi proovinud, võtsin siis mootorsae ning tegin seda, mis vaja. Järgmisel hetkel tehti minust väike lauluke, mida tuleb laulda Chris Deburgi „Lady in red“ viisiga.

Lady with saw,
Is working with me,
Nobody else,
Just you and the others

Tavaliselt jaotatakse meile tööpäeva alguses ülesanded kätte ning sujuvalt kui üks asi on tehtud, antakse teine. Tihti töötame paarides.
Tööriistad ja -vahendid, mida valdan: Väike mootorsaag, suur mootorsaag, ketassaag, peitel, haamer, puust haamer, kirka, labidas, lood, pinguti, höövel, pintsel, käru, reha, hari, redel, tellingud
Tööriistad, mida ma ei valda: Konksus otsaga paberinuga
Neljapäeval lõikusime pappi ning ma murdsin suhteliselt koheselt konksuga paberinoa ära ning seejärel vahetasin uue tera vastu. Nii kui uuesti lõikuma hakkasin, lõikasin endale julmalt vasaku käe pöidlasse:( Surusin kiiresti haava teise käega kinni, sest oli näha, et haav oli sügav. Ükskord üliõpilasnõukogude matkal juhtus Liisaga midagi taolist. Sidusime haava kinni, pärast panime veel lavendlit peale. Nüüd olen nädal aega ilusti oma sõrmekese eest hoolitsenud ning võib öelda, et 1,5 nädalaga on see juba suhteliselt korras. See on hea.
Rattamaja ehitamine on tegelikult täitsa tore. Vahel lööb välja minu perfektsionistlikkus ning värvin teiste värvutud kohti üle, sest minu meelest on seal paar õrnvalget täpikest. Muidu sujub töö aga hästi. Viimastel päevadel on ainult see probleem, et ei ole just palju tööd ning mulle ei meeldi niisama olemine ning aja raiskamine. Pigem eelistan sellele tööd.

12.15 kõlab üle terve küla kell ning see tähendab, et aeg on lõunasöögiks. Töö pannakse kõrvale ning siirdutakse kohvikusse, mis on umbes 100 meetri kaugusel. Seal ootab meid kaetud laud. Istume ning samal asjal tuuakse sooje toite lauale. Julia ning Zofia on taimetoitlased ning neile tehakse tihtipeale eraldi söök. Pakutakse meile mingit liha kastmega ning kartulit, makarone või riisi. Vorste pakutakse ka, aga need on hiiglaslikud. Eestis me küll nii suuri vorste ei söö. Ükskord oli ka supp, mis maitses päris hästi. Vahel on magustoit, kuid mitte alati. Söömise peale kulub meil tavaliselt umbes 45 minutit. Seejärel läheme oma korterisse puhkama – kes magab, kes loeb, kes kirjutab.

13.30 on jälle töö aeg.

15.00 on väike õhtuoode. Siis sööme magusat saia ja puuvilju, joome teed või kakaod ning puhkame pool tunnikest jalgu.

17.30 Faier abend ning kõlab kell. Faier abend(ma loodan, et kirjutasin õigesti) tähendab otsetõlkes „õhtut tähistama“ ning neid kahte sõna kasutatakse siis, kui tööpäev on läbi. Seega kui öeldakse faier abend, siis on põhjust rõõmustada. Liigume oma korterisse ning seame end valmis õhtusöögiks. Tavaliselt tormab Julia alati siis dušši alla, teised ei jõua selle ajaga käidud.

18.00 Õhtusöök on meil, nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud, erinevates majades ning koos hellitavalt öeldes hulludega. Need „hullud“ on mulle aga väga armsaks saanud. Igaühel neist on oma väike kiiks ning nad on täiesti omaette isiksused.
Meil on näiteks Roos-Marii, kes laulab vahepeal söögi ajal. Ei laula küll mitte sõnadega, ümiseb viisikest, kuid on muidu väga musikaalne. Talle meeldib ka teine kord oma pead armsalt kõrval istuva hooldaja õlale toetada. Minu vastas istub üks teine naine, kes ei räägi mitte kunagi. Kuid tal on alati selline nägu peas nagu ta püüaks midagi meenutada. Toksib õrnalt oma vasaku käe nimetissõrmega põske, meenutab, meenutab..... siis tuleb väike eufooria hetk, nägu läheb naerule – jaaaaa, mul tuli meelde – ning seejärel jälle segadus, sest ta jõudis juba ära unustada, mis talle meelde tuli. Tema kõrval aga istub minu lemmik – professor. Mulle tundub, et teised kutsusid teda paar korda ka sedasi. Ükskord kui me sööma tulime, siis seisis tema keset tuba ning pidas kõnet omaette. Žestikuleeris ning keha hoiak oli ka peaaegu nagu m6nel 6petlasel:) Vahel filosofeerib ta ka omaette söögi ajal. Professor ja minu vastas olev naine hoiavad vahel ka käest kinni ning see on üliarmas.
Neljapäeval näidati meile ka tubasid, kus nad elavad. Väga ilusad ning mugavad. Mul on hea meel, et need inimesed siin saavad maksimaalselt normaalset elu elada.

19.00 Peale õhtusööki on vaba aeg. Oleme paar korda jalutamas käinud, siin on ilusad kuuse-männimetsad. Mul on mitu korda matkaisugi peale tulnud, oleks vaid Oliver ning Lännu, kellega minna. Teised nii hullud siin ei ole:) Vahel vaatame õhtuti filme või käime kohvikus veini joomas ja juttu rääkimas. Reedel käisime Saalfeldi koobastes ka. Saalfeldi koopad on Quinessi rekordite raamatus oma koobaste värvirohkuse tõttu. Kuna pilet maksis 6,5 euri, siis käisime seal ainult Albertasega. Teised pidasid seda liiga kalliks, me aga mõtlesime, et ilmselt ei satu kunagi nii kui nii enam siia.

Lihtsalt üks unenägu

2007-09-29T21:31:00.000+02:00

Täna nägin väga imelikku unenägu. Kuigi enamasti lähevad unenäod meelest, siis selles unenäos jäid mõned asjad üsna selgelt meelde. Millegi pärast pidin ma minema sõjaväkke nädalaks ajaks, sest toimus mingi üldine naiste koolitamine ning värbamine. Kogunemine toimus ühes pooleliolevad paneelidest ehitises ning peale minu oli kohale tulnud suur hulk teisigi inimesi. Mul oli aga kiire ning pidin neile oma verd andma. Kõige kiirem variant tundus tol hetkel seda ise teha ning siis ma torkasin omale nõelaga veeni, kuid mitte tavapärasesse kohta, vaid randmesse. Seejärel hakkas mu kätte, eriti randme piirkonda, kogunema suur hulk verd, kuni ma mingi potsiku leidsin ning sellest torgatud august kätt käe laba ülespidi hoides suurema osa verest välja kallasin. Seda oli umbes moosipurgi jagu.

Siis nägin oma üllatuseks unes Eimarit. Eimariga olin ma esimesed pool aastat koos Üliõpilaskonna juhatuses. Eimar oli millegipärast oma pikad blondid juuksed punaseks värvinud ning ütles, et see nädalane sõjaväe värk pole ikka õige asi, saaks aru veel, kui tehtaks läbi kogu noorte aeg.

"Usk on nagu oopium rahvale"

2007-09-29T21:09:00.000+02:00

Pühapäeval(16.09) käisime Erfurtis. Kogu Saksamaa on jaotatud iseseisvateks riigikesteks(võrreldavad meie maakondadega, kuid iseseisvamad) ning Erfurt on ühe sellise riigikese, Thüringeni, pealinn. Sõitsime sinna autoga ning nägin rohkem Thüringeni ilusat maastikku. Põhiliselt on siin väga mõnus ning maaliline kuppelmaastik metsade ja põldudega ning mäekesed on kolm korda suuremad kui meil Lõuna-Eestis. Vahepeal sõitsime läbi külakeste, mis on enamasti ehitatud orgu mäe nõlvale. Kaunis. Majad on valdavas enamuses korralikud ning hoolitsetud, majasid ehivad rõdudelt rippuvad lilled ning suured peenrad päevalillede ja muu sellisega.
Erfurt oli päris ilus linn oma kirikute ning kaunite majadega. Sealt jookseb läbi väike jõgi, mis vahepeal maa alla läeb. Erfurtis nägin ma seni oma elu kõige suuremat ning võimsamat Toomkirikut. Pühapäeval oli selle kirikuesisele toomplatsile kogunenud mitu tuhat inimest tähistamaks pühak Elisabethi, Erfurti patrooni, 800 sünnipäeva. Kõndisin ringi ning püüdsin massi sulanduda. Üpris võimas tunne tekkis, eriti siis, kui kõik need inimesed üheskoos laulma hakkasid. Vahepeal pidas peapiiskop kõne ning laulsid koorid. See sündmus pani mõtlema üldse usu peale ning selle mõjule inimestele. Igal inimesel on oma põhimõtted ning ta usub millessegi, kasvõi oma tulevikku. Nägemusest lähtudes tehakse otsuseid ning see viib inimesi elus edasi, ühtepidi või teistpidi. Usk. Ning lootus, et usk oma nägemusse täitub. Usk millessegi annab põhjuse lootuse tekkele. Erfurt pidi olema üks väike saareke hästi säilinud katoliku usku keset Thüringeni. Põhiliselt on sakslased ikkagi luterlased. Noored ei ole eriti usklikud ning üldiselt käiakse vähe kirikus.

Weimar

2007-09-15T17:25:00.000+02:00

Siiani laadisin ülesse siis selle nädala jooksul üles kirjutatud asju. Küll aga on paha siin Saksamaal selle internetiga. Neljapäeval saime hästi korraks netti igaüks 10 minutit. Nüüd olen aga Weimaris - umbes 80 km Saalfeldist ning internetikohvikus. Weimaris oleme sellepärast, et tegime siin väikest ekskursiooni. Weimar on hästi ilus linnake, siin on elanud Goethe ning Shiller ning siin sündis J.S Bach. Mõnus päev on olnud, kahju ainult, et nüüd pean rongi peale kiirustama ning ei saa enam pikalt kirjutada.

Keel ja voodi

2007-09-15T17:21:00.000+02:00

Oiii, see on ikka ülimalt vahva. Ma ei saa enamasti nagu mitte midagi aru. Ja kõik räägivadki ainult saksa keeles, kuigi nüüd ma olen ise hakanud inglise keeles rohkem rääkima ning nad saavad tegelikult enam-vähem aru küll. Tegelikult ma õpin ikka iga hetk midagi juurde, vahel kuulan ja kuulan, saan mõnest sõnast aru ning see teeb mind väga õnnelikuks. Siis üritan aimata, millest jutt on. Vahel nad vaatavad mulle otsa ning siis võib aimata, et juttu käib minust:p Kuigi jah, see arvamine tuleb mul üllatavalt hästi välja. Vaikselt kirjutan igasugu sõnu üles ning püüan õppida. Väga kõrge motivatsioon on praegu. Zofia rääkis, et tal võttis 3 kuud aega, et aru hakata saama ja vist aasta, et ise rääkima hakata. Aga minu eesmärk on 3 kuuga õppida nii aru saama kui ka rääkima. Vaikselt siin harjutan. Tegelikult ma ju õppisin keskkoolis ka saksa keelt, aga sellest pole küll ikka eriti midagi järele jäänud. Tean kindlalt kahte lauset, mis eesti keeles kõlavad „palun vabandust, et ma tundi hilinesin“ ning „ma olen reisisaatja“. Ülejäänud aja ajasin oma pinginaabri Eediga tunnis juttu. Tegelikult tuleb ikkagi vanad võlad lunastada ning praegu on selleks suurepärane võimalus. . Tahan aru saada, mida nad räägivad ning tahan neile rääkida, mida mina mõtlen.

Tegelikult saan iga päevaga aina rohkem ja rohkem aru, mida nad räägivad. See on hea. Samas on see natuke paha, et kõik hakkavad vaikselt harjuma inglise keeles rääkima ning vahel unustavad juba omavahel ka ära ning räägivad inglise keeles.

Täna peale õhtusööki tulime oma tuppa ning igaüks hakkas toimetama, kes lugema, kes kirjutama. Vahepeal lasin tüdrukutele eesti muusikat. No ma ei tea, loodetavasti kõik õhtud selliseks ei jää. Igatahes homme võtan asja käsile ning kutsun rahva kokku ning teeme midagi. Täna aga kasutan võimalust ning kirjutan tasa siin viimast kolme päeva üles. Üks lahe asi juhtus täna küll. Nimelt olin oma suures ning uhkes voodis, kirjutasin ning siis mõtlesin, et võtaks kohvrist midagi. Tegin kõigest õhkõrna puusanõksu, mille peale mu grandioosne voodi reageeris kokkukukkumisega. Mariel ja Julia tulid mulle kohe appi ning lähemal vaatlusel selgus, et see voodi läheb rohkematekski tükkideks. Nalja sai. Siis tuli Zofia dušši alt ning alguses mõistatas tükk aega, enne kui aru sai, et minu voodi asemel on kõigest madrats. See oli tore.

Kolmapäeval tuli välja, et meil on külas ka kohviks, kust saab asju osta ning siis meil oligi väike kohvikuõhtu, kus veini ning õlut sai juua.

Rattamaja

2007-09-15T17:14:00.000+02:00

Nüüd natuke sellest, mida me siia tegema tegelikult tulime. Täna peale ringkäiku külas panime tööriided selga ning meid viidi objektile. Rattamaja vundament oli juba valmis valatud, kuid seest oli vaja lõhkuda vana põranda jääke, mida poisid kirkadega tegema hakkasid. Meie naistega hakkasime lammutusest ülejäänud laudu käru peale tassima. Vahepeal tasandasime Zofiaga maad ning tassisime hunnikust mulda kärusse ning ajasime ümbrusesse laiali. Pärast, kui vihma sadama hakkas, läksime varju alla, kus peitli ja puust haamriga toksisime uutesse lattidesse puiduühenduskohti. See oli päris põnev. Hea, et sakslastel on asjad organiseeritud ning mõeldud kõige peale. Vihma tõttu töö seisma ei jäänud.

Praeguseks on juba suur töö tehtud ning väga motiveerivalt mõjub see, kui sa ise näed, kuidas midagi valmib. Nädalaga oleme seinad püsti saanud ning katuse talad ka, esmaspäeval hakkame siis katust panema jms.

Söök

2007-09-15T17:10:00.000+02:00

Hommikusöögiks oli meil kuklid, mille peale sai panna juustu, moosi, mett või Nutellat. Lõunaks pakuti spiraalmakarone vorsti-tomatikastmega ning peale võis raputada juustu. Õhtu oode oli tee ning magus saiake. Õhtusöögiks ootasin midagi tõsisemat, kuid siis lükati meile jälle need lõikelauad ette ning igaühel oli võimalik teha kõiksugu võileibu. Muidugi ei puudunud lauale erinevad juustud.

Siiani(esmaspäev) sõime kõik vabatahtlikud koos, kuid õhtusöögiks jaotati meid majade vahel ära. Nõnda sõin mina koos Zofiaga Morgenshusis koos vaimsete puuetega inimestega ning nende hooldajatega ühe laua taga. Tegelikult mulle see õhtusöök meeldis. Algas see mingisuguse palvega(ma ei saa ju keelest aru, kuid ilmselt tänati jumalat söögi eest), seejärel võeti kätest kinni ning öeldi midagi ühiselt jälle saksa keeles. Kokku oli meid umbes 20 laua ümber, erivajadustega inimesed istusid kolmekesi järjest, siis tuli üks hooldaja, siis jälle kolm erivajadustega jne. Tutvustasime ka ennast ning veidi pikemalt seletati kellelegi seda, kus asub Eesti. Lühidalt siis Venemaa kõrval, seal, kus asub St. Peterburg. Oleksin tahtnud vastata, et tegelikult on Soome ja Eesti vahel ainult 80 km ning Peterburg on palju kaugemal nagu Oliver mulle kord õpetas, et nii tuleks Eesti asukohta seletada, kuid jahh...keel. See tuleb ikka kiiremas korras selgeks saada. Veidi võõrastav oli küll süüa õhtusööki samal ajal kui mõned tegid imelikke liigutusi või puristasid vms. Samas olid nad kõik aga väga armsad ja omamoodi nagu väikesed lapsed. Ühele vaatasin natuke pikemalt silma ning naeratasin, mille peale ta nii elevusse sattus:) Siin külas(võib-olla ka mujal Saksamaal) on selline komme, et oodatakse ära, kuni kõik saavad söönuks. Nende majja aga oli tulnud nädal aega tagasi üks uus erivajadustega noormees. Tema aga sõi lihtsalt aegluubis – naeratas ning sõi. Ning me vist istusime vähemalt 15 kõik kauem ning ootasime teda. Samas on see jälle väga tore. Õhtusöök lõppes samuti sellega, et võtsime kõik kätest kinni ning öeldi tänud toidu eest(sellest sain aru). Seejärel võttis igaüks oma taldriku ning viis kööki ning aitas muid asju ka laualt ära viia. Osad asusid nõusid pesema(mehed ka), osad lauda pühkima. Mõned tulid tervitama või kallistama meid hüvastijätuks. Edaspidi söömegi selle perega iga õhtu.

Inimesed

2007-09-15T17:06:00.000+02:00

Meid on siis 7 vabatahtlikku nagu eelpool juba mainitud. Siis veel Tobias, kes koordineerib kogu ehitustegevust ning Margus. Ning üks naine, kes meile siiani on süüa teinud ning meie vastu väga lahke olnud. 7 vabatahtlikust 3 on täiesti sakslased – Joost, Mariel ja Julia. Joost on alles 17, tõmbab juba alates 12 eluaastast suitsu, oskab veidi kitarri mängida ning talle meeldib saksa räpp. Täitsa tore, kohati rahulik ning vaikne noormees. Tema nimi – Joost – hääldatakse meie keeles „Juust“, aga seda ma talle pole öelnudJ Julia on üliõpilane ning Bauordeniga juba kaks projekti kaasa teinud ning teeb veel mõned. Ta on muidu tore, kuid ta naerab väga võltsilt ning see häirib mind vahel. Ta aga andis mulle oma vana telefonikaardi ning nüüd mul on saksa number, mille peale helistada. Suured tänud talle selle eest. Mariel on arhitektuuri üliõpilane Berliinis. Hästi tore ning selline ehtne sakslane. Vahel õpetab mulle saksa sõnu. Siis on veel Zofia, kes on Poolast, kuid juba paar aastat Saksamaal olnud ning samuti arhitektuuri üliõpilane Berliini Tehnikaülikoolis. Zofia käest uurisin natuke üliõpilaselu kohta ka, kuid sellest ta eriti palju ei tea. Kuid sain teada, et tema maksab õppemaksu 250 eurot semestris(peaaegu 4000 krooni). Kus on õiglus eesti tudengite suhtes, kes semestris 15 000 või rohkemgi maksavad? Kurb. Veel on meil üks täiesti must noormees Kamerunist, kelle nime ma iga kord ära unustan – Chomplan või midagi sellist. Ta on ikka kohe täiesti must, aga väga tore sell. Veel on Albertas – kui ma alguses ta nime kuulsin, siis ma arvasin, et ta on naine. Tuli välja aga, et hoopis noormees. Samuti arvasin ma alguses, et ta on sakslane, kuid mitu päeva hiljem tuli välja, et ta on hoopis leedukas ning Bauordeniga juba 10 kuud siin olnud ning läheb 1,5 kuu pärast minema. Temal oli sama lugu, mis mulgi, et lõpetas ülikooli ning siis tuli välismaale. Igati vaimukas ja humoorikas inimene ning teeb ilusaid pilte.

Laager

2007-09-15T16:44:00.000+02:00

2. PÄEV

Pühapäev ning see oli see päev kui mind juba laagrisse lähetati. Hommikul enne ärasõitu tuli aga midagi süüa otsida. Külmkapis mõned asjad olid, saia oli ainult üks viil ning siis otsustasin minna poodi otsima. Pood aga on neil pühapäeviti kinni nagu hiljem selgus. Tulin tühjade kätega tagasi, et see viimane saiake ära süüa. Kuskilt ilmus välja aga üks vene kutt(ka üks vabatahtlik), kes purssis veidi saksa keelt, mina purssisin vastu. Mitte midagi ei saanud räägitud. Siis hakkasin mina vene keeles rääkima ning me lõpuks mõistsime teineteist. Seejärel praadis ta mulle muna ning mulle meenus, et Ivar oli mulle Saksamaale kaasa andnud musta leiba ning tõin selle kohvrist ära. Saime söönuks:)

Saadeti mind siis Saalfeldi, mis asub Thüringenis. See on Wormsist päris kaugel ning sõitsime sinna Juliaga. Sõit kestis kokku 6 tundi ning ronge pidime vahetama 8 korda kõigi oma asjadega. Kohale jõudsime täitsa pimedas. Tegemist oli ühe väikese külakesega nimega Wickersdorf ning seal elavad vaimsete puuetega inimesed. Seal on palju erinevaid maju ning kõik nende eluks vajalik. Samuti teevad need inimesed päeval igasugu töid - koovad kangastelgedega, meisterdavad küünlaid, teevad saepurust briketti jms.

Kokku on meid 7 vabatahtlikku ning meid pandi elama ühte korterisse, kus on kaks tuba - meest ja naiste oma, siis keskmine söögituba, köök ning vannituba-wc. Juhtus nii, et mina sattusin magama kõige suuremasse voodisse, mis on minu vana voodiga võrreldes üle kahe korra suurem. Harjumatu.

Meie ülesandeks on aga rattamaja valmis teha.

Saabumine Saksamaale

2007-09-15T16:39:00.000+02:00

1. PÄEV

Laupäev. Ärasõit. Eelmisel õhtul olin veel Katre ja Oliveriga Kukus käinud ning sain kell pool 4 alles magama. Üles tõustes valdas mind väsimus ning ärevus, kas jõuan kõik enne äralendu valmis. Südast ei olnud ma ka veel korralikult välja jõudnud kolida, seetõttu hakkasin pakkima kohvri kõrvalt ka muid asju, mis oleks vaja südast välja viia. Pidin veel Markoga, minu pikaajaline parim sõber, kokku saama, kuid ei jõudnudki. Rääkisin temaga telefoni teel ning sain teada, et ta naine on 8 nädalat rase. Ma ei saa aru, miks kõik peavad rasedaks jääma just siis, kui mina ära lähen? Liina ja mu täditütar Marili on ka 8 nädalat rase. Huvitav, mis siis küll 8 nädalat tagasi toimus...:) Hmm, juuli algus, ilusad ilmad, mida ikka muud teha kui lapsi. Suure hädaga ja läbi raskuste jõudsin oma 6 kotiga lõpuks lennujaama, millest 5 võtsin lennukisse kaasa. Lennuk hilines aga tunni võrra, sest oli saabunud Eestisse hilinemisega eelmiselt lennult. Rahvast solgutati seetõttu ühest väravast teise, polnud just kõige meeldivam. Lend möödus kenasti arvestades seda, et ma kardan lendamist ning polnud seni kordagi veel üksi lennanud. Ma olin täitsa vapper. Frankfurtis ootas mind juba Antie ning sõitsime Wormsi, mis on umbes 80 km lõuna suunas. Teepeal jõusid Antie mulle rääkida meie 46 aastasest bossist Peterist, kes teine kord kutsub inimesi lõunale ja küsib imelikke ning isiklikke küsimusi. Tal ei ole naist ning ta ei sõida autoga, kuigi load on olemas. Tujukas. Üldse maaliti temast mulle väga kummaline pilt. Tema eluskujuga kohtudes ei valmistanudki ta mulle pettumust, oligi nõnda imelik nagu kirjeldati. Kõva sõna oli aga see, et läksime õhtul kohalikku restorani sööma, Antie oli ka. Mul oli kõht väga tühi, tellisin seasnitsli shampinjonidega. Kusjuures see oli väga väga maitsev. Teenindus oli sõbralik. Kuidagi tuli jutuks kitarrimängimine ning siis ma mainisin, et oskan kitarri peal kahte lugu – „Edelweiss“ ja Eric Claptoni „Wonderful tonight“. Ma ei tulnud selle pealegi, et nad Edelweissi ei võiks teada. Ei teadnudki. Keegi ei tea siin eriti, kuigi mulle tundub see nii elementaarne. Tüdrukutele meie campis mängisin läpakast oma ainukest saksakeelset lugu „Lili Marleeni“ ning pärast seletasin, kes on Marlene Dietrich, kes seda esitas. Tegelikult üks tüdruk vist teadis ka.

Esimese päeva õhtuks mõistsin, et Saksamaale tulek oli ainuõige otsus. Mu mõttetegevus pole tükk aega nii ergastatud ning värskendatud olekus olnud, viimati vist juhatuses olles. Mõnus hulk uut informatsiooni. See on hea tunne. Enne magama minekut seadsin endale ka mõned eesmärgid:

Saksa keel selgeks õppida 3 kuuga – tähtaeg 8. detsember
Koguda äriideid ning need üles kirjutada
Luua kontakte huvitavate inimestega
Igas laagripaigas külastada vähemalt ühte tähtsamat vaatamisväärsust ja Üliõpilaskonda, kus võimalik.
Pidada blogi ning kirjutada sinna vähemalt kord nädalas
Tutvustada Eestit
Hoida silmad lahti ning olla avatud uutele pakkumistele

Tänud Oliverile, kes mulle veidi Eestist veidi varustust kaasa andis ning tänu kellele ma nüüd pilte saan siia üles panna:)

Bauorden

2007-09-15T16:23:00.000+02:00

No nii. Võib-olla räägin nüüd, miks see blogi siin ning kuhu ma praeguseks sattusin. Nimelt on tegemist blogiga, mis kajastab minu tegemisi Saksamaal, tähelepanekuid eluolu ning sakslaste kohta. Praegu olen siis juba Saksamaal ning tulin siia plaaniga jääda 10 kuuks. Räägin veidi sellest organisatsioonist, kelle kaudu ma Saksamaale tulin. Selle nimi on BAUORDEN („Bau“ tähendab „ehitus“ saksa keeles ning „orden“ ilmselt „ordu“). Bauorden asutati umbes 60 aastat tagasi ning oli algselt usklike sugemetega. Bauorden on selline organisatsioon, kes haldab erinevate töölaagrite võrgustikku, kus noored saavad vabatahtlikena käia. Palju laagriprojekte on Saksamaal ning osad ka välismaal, mõned isegi Eestis. Süsteem on selline, et erinevad organisatsioonid, kellel oleks vaja abi ehitustöödes, kirjutavad projekti ning Bauorden saadab sinna oma noored appi. Tegemist on tõesti heategevuslike projektidega ning organisatsioonid on mittetulunduslikud. Noortel aga on võimalik saada kogemus ehitamises, mis ei vaja eelnevaid teadmisi ning keelepraktikat. Lisaks tutvutakse projekti raames kõiksugu piirkonna vaatamisväärsustega. Mina näiteks olen hetkel Saalfeldis, järgmise projektiga lähen Berliini lähedale ning sellest järgmisega juba Kieli. Selle organisatsiooni peakorter asub Wormsis ning seal on vabatahtlikel oma tuba, kuhu saab osa asjadest jätta. Samuti veedetakse seal projektidevaheline aeg. Mõnikord toimuvad ka üritused jms.
Mulle makstakse enamus kulusid kinni, mis ma olen siiani teinud ning lisaks saan igakuiselt ka taskuraha. Mõni päev tagasi sain teada aga, et osa sakslasi, kes ühekordsetes projektides osalevad, maksavad veel selle asja eest 40 eurot peale.

Ärasaatmispidu

2007-09-15T16:17:00.000+02:00

Esimene sissekanne. Mul on maailma parimad sõbrad. Kui Liis kolmapäeval pahaaimamatult koju tuli sai ta suure, kui mitte öelda, et väga suure, üllatuse osaliseks. Lõhnast võis järeldada, et keegi oli süüa teinud ning uus korterikaaslane soovis mulle ühte jubedat asja keskmises toas näidata, mistõttu ma tavapärasest otseteest oma tuppa kõrvale kaldusin ning veidi hirmulgi vaatama läksin, mis siis toimub. Tuppa jõudes sain ma sõna otseses mõttes šoki osaliseks – tuli läks põlema ning tuba oli täidetud inimestega, kes kõik huilgasid ja plaksutasid. Mul võttis üks tund aega, enne kui jõudsin toibuda ning seltskonda tulla. Lugu lihtsalt selline, et minu ärasaatmispidu pidi raudkindlalt toimuma neljapäeval. Tänan kõiki, kes selle jama taga olid või sellele kaasa aitasid:P See oli tegelikult ju geniaalne. Edasi kirjeldan toimunut märksõnadega, võttes eeskuju Madise blogist – valge kiiver kirjaga „niciest ass in the world“, laulev Kalle, kes oleks nagu tordist välja hüpanud, millimallikas ja ferrari – öäkk, Vallibaari „Lili Marleen“, kiivri ja kostüümiga Hollykas ning New Zealand, postitants Vabaduse väljakul Jaani kiriku ees, must mees rastapatside ja kanepiga süda tänava köögis ja kõik tundusid kained. Mul on teist kõigist, armsad sõbrad, selle õhtuga seonduvalt nii vinged mälestused, et kui seda siia kirja hakata panema, siis võiks vist raamatu kirjutada! Muahh...:D