Pilte

Jätkuks eelnevale postitusele... kui Liis natuke rohkem oleks kevadet uurinud, siis ta teaks, et pärast pärna õisi tulevadki toomingate õied. Naudin praegust õitemeres Berliini ning järk-järgult muutub see linn aina rohelisemaks.

Proovin võimalikult palju jala käija. Minu jaoks on see ainult meeldiv tegevus - saab omi mõtteid mõelda ning samas ka end füüsiliselt liigutada. Ühe korra olen koolist koju ja ühe korra kooli ka jala jõudnud. See on umbes 1,15h kokku läbi metsa ja mööda järve äärt. Selles metsas käivad inimesed oma koertega jalutamas ning ma polegi vist kunagi nii palju koeri korraga näinud. Kusjuures ükski neist ei ole keti otsas ja siiani on kõik ka sõbralikud tundunud.

Munadepühade ajal võib aedades näha selliseid puid:)
Ühe korra käisin Tierpark'is jalutamas, veidi rohkem linnas. Seal avanes mul võimalus olla rulluisutajate aktsiooni "ROHKEM ÕIGUSI RULLUISUTAJATELE" tunnistajaks. Kokku oli tulnud umbes 500 rulluisutajat ning minu nina all anti stardipauk ning seejärel hakkasid nad kõik ühes suunas sõitma.

Rulluisutajate raja kõrval võtsid 4 politseinikku jalgrattureid sõna otseses mõttes rajalt maha. Kontrollisid dokumente, mõne ratta keerasid ümber ja vaatasid, kas ratas liigub õigesti või kes teab veel, mida nad seal kontrollisid. Neil siin on jalgratturitele isegi eraldi väikesed foorikesed. Organiseeritud värk.

Päris esimesel nädalal kui siia tulin siis käisin paadisõidul, kust avanes hoopis teine vaade Berliinile. Kõige parem oli aga neid värskeid päevitajaid vaadata, kes ennast jõe kaldal paljaks olid koorinud:) Paadisõidust mõni pilt ka, siis mul veel fotoka patakad töötasid.
Ja tükike Berliini müürist- kutid teevad Graffiteid peale!
Mõned pildid veel:

See on Charlottenburg - üks šoppingutänav, kust ma tavaliselt Lidlist(kohalik säästumarket) süüa käin ostmas.
See siis Sunday Brunchil - söö palju jaksad, hind on üks.
Mulle väga meeldivad siinsed vanakraami turud - ostsin sealt ühe 1959 aastase väljalaskega saksa keelse lasteraamatu ning Donald MC Ducki koomiksi.

Ja mille mina avastasin - LONDISTE:) saksa keeles

Kevad

Täna suhtlesin Madisega ja ta rääkis mulle Eesti kevadest.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega

JAAN KAPLINSKI

Neid toomingaid ma just praegu igatsen, aga mul on vähemalt pärna õied.

Berliin

Täna hommikul ärgates ütlesin endale: „Guten Morgen, Frau Lepik“! See ei ole just kõige tavapärasem algus minu päevale. Tegelikult ei ole ju tavapärane ka see, et Berliinis olen või et siin on juba kraadide poolest suvi ning "outfiti" poolest kevad. Seda kevadet muide sai Eestis nii maalt kui linnast veel nädal tagasigi otsitud, kuid asjata. Nüüd siis leidsin oma lilled, pungas puud, linnulaulu ja maheda tuulekese siit. Kuid tagasi tavapärase juurde... minu jaoks oli vist juba tavapärane see, et käin tööl ja käin koolis ning vaikselt harjusin ka Niines elamisega. Kõik oli tegelikult väga hästi, aga vahel on tunne, et peab oma väikesest maailmast kuidagi välja saama. Tean, et seda on võimalik teha ka raamatute abiga, kuid nii osav ma veel pole. Ja siin ma siis nüüd olen oma ühika toas, va rahutu hing.

Tegelikult pahandas eile minuga Elina, et kolm päeva on juba möödas, aga mina küsin meili teel ainult veenäidu kohta ja midagi sellest üldse ei räägi, kuidas mul siin lood on. Ja väike utsitamine teeb ainult head, muidu muutun veel laisaks.

Võib arvata, et teid huvitavad ehk mõned üldisemad faktid juhuks kui peaksite äkki Berliinist läbi hüppama või midagi sellist...

Elukohaks on mul ühiselamu aadressil Dauerwaldweg 1, 83-06-01-06 Berlin 14055, kriipsukestega number tähendab 6. majakese 1. korruse(Eesti mõistes 2. korrus) 6. tuba. Ühiselamu kompleks on ehitatud 1988. aastal ning koosneb 10 majakesest, keskel on õu ja majade vahel muruplatsikesed, kus saab näiteks grillida. Igas majas on 2 korrust, allkorrusel ühine köök ja mõlemal korrusel 6 üksiktuba ühise wc ja dušširuumiga. Tuba on mul küllaltki askeetlik 3x4 ruutmeetrit- laud, tool, kapp, voodi ja riiul - kuid mida veel eluks vaja on... Tegelikult oli esmamulje selline, et tahaks kohe mingit punast või kollast värvi seinale plötserdada, kuid praeguseks ei pane enam tähelegi. Eks olin kodus harjunud.
Meie maja elanikest olen praeguseks kohanud 4 noormeest ja ühte neiut, kes kõik räägivad põhiliselt ikkagi saksa keelt ning eile õhtul õnnestuski mul juba paar tundi harjutada. Kuna tegemist on ikkagi tudengitega, siis on nad väga vastutulelikud ning abivalmid õpetama ja parandama kui vaja ning see on ainult hea.
Ühikas paikneb Lääne-Berliini äärelinnas Grunewaldis, kust rongiga kesklinna on umbes 10-15 minutit. Ühikast 50 meetri kauguselt hakkab aga pihta üks suur ja lahmakas looduspark, mille üle mul ainult hea meel on, kuid selle läbi uurimiseks kulub vast päevi. Üks peatus teisele poole(mitte keskuse) pidi olema suurepärane supelrand ning selle tahan ka lähiajal ära katsetada. Ühikaga olen üldiselt rahul, natuke häirib ainult üks lähedal asuv maantee, mille müraga veel ära ei ole jõudnud harjuda.

Ülikooliks on mul Freie Universität Berlin(Berliini Vaba Ülikool), mis asub edela Berliinis Dahlemis umbes 15-20 min rongisõidu kaugusel ühikast, kuid läbi selle suure pargi saaks vist sama kiiresti ning jalgrattaga ehk kiireminigi, sest rong läheb hästi suure ringiga ja pean 3 korda ümber istuma. Selle pean veel järgi proovima. Ülikoolist kirjutan lähemalt natuke hiljem, siis saan pildid ja taustinfo ka juurde.

Nüüd üks soovitus reisijatele. Kui te väärtustate oma aega ning ei taha olla 2 päeva pärast sõitu veel täiesti läbi omadega, reisige lennukiga. Mulle oli ikka vaja seda 25-tunnist Berliinisõitu, et lennuki-isu jälle peale tuleks. Muidu mulle lennukiga lennata väga ei meeldi, aga oma aja ja tervise huvides tuleks teine kord need mõned tunnid ära kannatada. Samas, eks ka bussisõidul on omad võlud kaasreisijate näol:)