Ood jalgrattale

Bicycle bicycle bicycle
I want to ride my bicycle bicycle bicycle
I want to ride my bicycle
I want to ride my bike
I want to ride my bicycle
I want to ride it where I like

QUEEN "Bicycle race"

Siin ta siis on: kogemused minuga alates 24. maist, meie pilgud kohtusid Friedrisheini vanakraamiturul ning maksma läks ta 30 eurot. Siiani on kooselu kulgenud väga edukalt. PILT: Vaade Berliinile üle Grünewaldi Teufeldi mäe otsast. Ja muidugi ratas:)

Elan loomaaias...

Tahtsin oma juttu alustada väitega, et Berliin on kõige rohelisem linn Saksamaal. Siin on tõesti väga palju rohelust majade vahel, hulganisti parke, mõned neist üsna suured, ning Grunewald - mets, kus mina elan, kuulub ka Berliini alla. Kuid pärast väga lühikest googeldamist tuli välja, et selleks linnaks on hoopis Hamburg:) Ok, jäägu roheluse tiitel siis Hamburgile, kuid loomade rohkuse osas küll Berliinile vastast ei leia.

Siin kohal ei taha ma rääkida ainult luikedest ning partidest, keda rohketel jõgedel-järvedel Berliinis alati näha on või sadadest koertest, kes oma omanikega tihedalt parke asustavad. Oma kogemusele põhinedes võib Berliinis vabalt lähemalt sõprust teha ka oravate, hiirte, jäneste ning rebastega. Viimase nädala trend on aga metssead. Nendega on mul juba au olnud kolm korda kohtuda, kõigil kordadel hirmuäratavalt lähedalt. Ühe korra suundusin õhtupoolikul rongijaamast kodu poole ning keset tänavat pidin seisma jääma, sest muidu oleks põssaemale ja ta kahele pojale otsa kõndinud kui nad parasjagu enne mind üle tee otsustasid joosta.
Kõige huvitavam kokkupuude oli mul metssigadega aga eile. Sõitsin rattaga Grunewaldi metsa tsiviliseeritud osas ülesmäge ning paremal platsil, mitte kaugel teest ja minust, juhtusin umbes 10-liikmelist metssea karja nägema. Täiesti tavatu vaatepilt. Algul sõitsin neist mööda, sest eks mindki ole hoiatatud, et metssead võivad päris ohtlikud olla, eriti veel poegadega. Aga uudishimu ei lasknud olla ja siis pidin ikka tagasi minema ja pilti neist tegema. Kuid sel hetkel otsustasid nemad just seda teed ületama hakata, kust ma just läbi olin sõitnud. Südame pani küll kiiremini põksuma, eriti kui kogu see kari minu poole suundus. Natuke tiristasin oma ratta kella ja vaatasin, et tegelikult kardavad nemad pigem mind, seega ei pidanud jooksma pistma. Sain mõne pildi ka, kuid millegipärast ületavad nad teed ühekaupa. Seetõttu mitut korraga ei tabanud. Kaval:)
Kõige krooniks on kindlasti Berliini südames asuv loomaaed, mis oma suuruse poolest küll Tallinna omale alla jääb, kuid nii mõneski mõttes kompaktsem ja organiseeritum on. Näiteks võib seal näha karusid ja hunte koos sõbrustamas ja vihmase ilma korral on suurtele kiisudele sisetingimustes ligipääs olemas.

Pilte

Jätkuks eelnevale postitusele... kui Liis natuke rohkem oleks kevadet uurinud, siis ta teaks, et pärast pärna õisi tulevadki toomingate õied. Naudin praegust õitemeres Berliini ning järk-järgult muutub see linn aina rohelisemaks.

Proovin võimalikult palju jala käija. Minu jaoks on see ainult meeldiv tegevus - saab omi mõtteid mõelda ning samas ka end füüsiliselt liigutada. Ühe korra olen koolist koju ja ühe korra kooli ka jala jõudnud. See on umbes 1,15h kokku läbi metsa ja mööda järve äärt. Selles metsas käivad inimesed oma koertega jalutamas ning ma polegi vist kunagi nii palju koeri korraga näinud. Kusjuures ükski neist ei ole keti otsas ja siiani on kõik ka sõbralikud tundunud.

Munadepühade ajal võib aedades näha selliseid puid:)
Ühe korra käisin Tierpark'is jalutamas, veidi rohkem linnas. Seal avanes mul võimalus olla rulluisutajate aktsiooni "ROHKEM ÕIGUSI RULLUISUTAJATELE" tunnistajaks. Kokku oli tulnud umbes 500 rulluisutajat ning minu nina all anti stardipauk ning seejärel hakkasid nad kõik ühes suunas sõitma.

Rulluisutajate raja kõrval võtsid 4 politseinikku jalgrattureid sõna otseses mõttes rajalt maha. Kontrollisid dokumente, mõne ratta keerasid ümber ja vaatasid, kas ratas liigub õigesti või kes teab veel, mida nad seal kontrollisid. Neil siin on jalgratturitele isegi eraldi väikesed foorikesed. Organiseeritud värk.

Päris esimesel nädalal kui siia tulin siis käisin paadisõidul, kust avanes hoopis teine vaade Berliinile. Kõige parem oli aga neid värskeid päevitajaid vaadata, kes ennast jõe kaldal paljaks olid koorinud:) Paadisõidust mõni pilt ka, siis mul veel fotoka patakad töötasid.
Ja tükike Berliini müürist- kutid teevad Graffiteid peale!
Mõned pildid veel:

See on Charlottenburg - üks šoppingutänav, kust ma tavaliselt Lidlist(kohalik säästumarket) süüa käin ostmas.
See siis Sunday Brunchil - söö palju jaksad, hind on üks.
Mulle väga meeldivad siinsed vanakraami turud - ostsin sealt ühe 1959 aastase väljalaskega saksa keelse lasteraamatu ning Donald MC Ducki koomiksi.

Ja mille mina avastasin - LONDISTE:) saksa keeles

Kevad

Täna suhtlesin Madisega ja ta rääkis mulle Eesti kevadest.

Uskumatu: kui
esimest korda taas need
õites toomingad

Liig lühike on elu
harjumaks kevadega

JAAN KAPLINSKI

Neid toomingaid ma just praegu igatsen, aga mul on vähemalt pärna õied.

Berliin

Täna hommikul ärgates ütlesin endale: „Guten Morgen, Frau Lepik“! See ei ole just kõige tavapärasem algus minu päevale. Tegelikult ei ole ju tavapärane ka see, et Berliinis olen või et siin on juba kraadide poolest suvi ning "outfiti" poolest kevad. Seda kevadet muide sai Eestis nii maalt kui linnast veel nädal tagasigi otsitud, kuid asjata. Nüüd siis leidsin oma lilled, pungas puud, linnulaulu ja maheda tuulekese siit. Kuid tagasi tavapärase juurde... minu jaoks oli vist juba tavapärane see, et käin tööl ja käin koolis ning vaikselt harjusin ka Niines elamisega. Kõik oli tegelikult väga hästi, aga vahel on tunne, et peab oma väikesest maailmast kuidagi välja saama. Tean, et seda on võimalik teha ka raamatute abiga, kuid nii osav ma veel pole. Ja siin ma siis nüüd olen oma ühika toas, va rahutu hing.

Tegelikult pahandas eile minuga Elina, et kolm päeva on juba möödas, aga mina küsin meili teel ainult veenäidu kohta ja midagi sellest üldse ei räägi, kuidas mul siin lood on. Ja väike utsitamine teeb ainult head, muidu muutun veel laisaks.

Võib arvata, et teid huvitavad ehk mõned üldisemad faktid juhuks kui peaksite äkki Berliinist läbi hüppama või midagi sellist...

Elukohaks on mul ühiselamu aadressil Dauerwaldweg 1, 83-06-01-06 Berlin 14055, kriipsukestega number tähendab 6. majakese 1. korruse(Eesti mõistes 2. korrus) 6. tuba. Ühiselamu kompleks on ehitatud 1988. aastal ning koosneb 10 majakesest, keskel on õu ja majade vahel muruplatsikesed, kus saab näiteks grillida. Igas majas on 2 korrust, allkorrusel ühine köök ja mõlemal korrusel 6 üksiktuba ühise wc ja dušširuumiga. Tuba on mul küllaltki askeetlik 3x4 ruutmeetrit- laud, tool, kapp, voodi ja riiul - kuid mida veel eluks vaja on... Tegelikult oli esmamulje selline, et tahaks kohe mingit punast või kollast värvi seinale plötserdada, kuid praeguseks ei pane enam tähelegi. Eks olin kodus harjunud.
Meie maja elanikest olen praeguseks kohanud 4 noormeest ja ühte neiut, kes kõik räägivad põhiliselt ikkagi saksa keelt ning eile õhtul õnnestuski mul juba paar tundi harjutada. Kuna tegemist on ikkagi tudengitega, siis on nad väga vastutulelikud ning abivalmid õpetama ja parandama kui vaja ning see on ainult hea.
Ühikas paikneb Lääne-Berliini äärelinnas Grunewaldis, kust rongiga kesklinna on umbes 10-15 minutit. Ühikast 50 meetri kauguselt hakkab aga pihta üks suur ja lahmakas looduspark, mille üle mul ainult hea meel on, kuid selle läbi uurimiseks kulub vast päevi. Üks peatus teisele poole(mitte keskuse) pidi olema suurepärane supelrand ning selle tahan ka lähiajal ära katsetada. Ühikaga olen üldiselt rahul, natuke häirib ainult üks lähedal asuv maantee, mille müraga veel ära ei ole jõudnud harjuda.

Ülikooliks on mul Freie Universität Berlin(Berliini Vaba Ülikool), mis asub edela Berliinis Dahlemis umbes 15-20 min rongisõidu kaugusel ühikast, kuid läbi selle suure pargi saaks vist sama kiiresti ning jalgrattaga ehk kiireminigi, sest rong läheb hästi suure ringiga ja pean 3 korda ümber istuma. Selle pean veel järgi proovima. Ülikoolist kirjutan lähemalt natuke hiljem, siis saan pildid ja taustinfo ka juurde.

Nüüd üks soovitus reisijatele. Kui te väärtustate oma aega ning ei taha olla 2 päeva pärast sõitu veel täiesti läbi omadega, reisige lennukiga. Mulle oli ikka vaja seda 25-tunnist Berliinisõitu, et lennuki-isu jälle peale tuleks. Muidu mulle lennukiga lennata väga ei meeldi, aga oma aja ja tervise huvides tuleks teine kord need mõned tunnid ära kannatada. Samas, eks ka bussisõidul on omad võlud kaasreisijate näol:)

Seikluspark - iseloomu indikaator

Seikluspark on täiesti geniaalne leiutis. See ei ole pelgalt koht meelelahutuseks. See on midagi palju enamat. Seikluspark mängib sõna otseses mõttes sinu iseloomuga pannes proovile kõikvõimalikud nüansid selles. Kui ma peaksin kunagi mõnda meeskonda juhtima, siis üks esimesi kohti, kuhu ma need inimesed tooks, on seikluspark. Teine asi oleks ilmselt õhtu rohke veiniga, et teada saada, kes kuidas tegelikult käitub ning mida tegelikult mõteleb:)

Meie käisime ka IBO rahvaga seikluspargis. Täiesti uskumatult hästi tulid välja inimeste karakterid: kes oli meeskonnatöö aldis, kes mitte, kes rohkem julge, kes riskialtim, kes nõrga enesedistsipliiniga, kes isekas, kes abivalmis, kes juhtivam ning kes järgija. Eelkõige tuli aga inimeste puhul välja see, kuidas saadi hakkama vaimsete raskuste ületamisega. Minu jaoks oli kogu seikluspark täielik eneseületamine oma hirmudega võitlemise võtmes, samas ka suur väljakutse. Ma ikka kohutavalt kardan kõrgusi ning ei ole eriti usaldav inimene kõiksugu konstruktsioonide suhtes nagu julgestusköis jms. Küll aga, kui kõik asjad tehtud sai, siis oli lihtsalt kõige mõnusam tunne. See nõudis tohutult sisemist võitlust oma hirmudega, et mitte alla anda ning otsustavust.

Enim imetlesin selle ürituse ajal meie 60-aastast Günterit, kes tegi kaasa kõiges, mis talle füüsiliselt vähegi võimalik oli sh vabalangemine. Täielik respekt.PILT: Günter, kes just hüppas.

Ootamatult Prantsusmaal

Teine kord võib juhtuda nii mõndagi kummalist. Võib-olla peaks piinlik ka olema, aga tol hetkel ma veel ei teadnud, kus asub Strasbourg ning millega seal tegeletakse. IBOsse olid külla tulnud sama organisatsiooni Itaalia esindajad, kaks väga meeldivat naisterahvast, kelle tuleku puhul korraldati neile ning tänu nendele ka meile, erinevaid üritusi. Üks nendest üritustest oli Strasbourgi külastamine. Eelnevalt ma väga ei süvenenud ka sellesse, kuhu me läheme, istusin aga hommikul autosse, sest teised olid soovitanud Strasbourgi minna, pidi ilus linn olema. Sõidame ja sõidame ning äkki vaatan, et kuidagi kahtlaselt mitte-saksakeelsed sildid on teepervedel. Lõpuks tuligi välja, et oleme märkamatult Prantsusmaale jõudnud ning Strasbourg ise asub ka suureks üllatuseks Prantsusmaal.

Strasbourg on väga armas maaliline ning tõenäoliselt ilusaim linn, mida seni näinud olen. Seal asuvad Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Parlament, kuigi viimane käib koos ka Brüsselis. Kuigi mitte kaugel Saksamaast, oli tunda täiesti teistsugust õhkkonda linnapildis. Inimesed olid sõbralikumad, riietusid vabameelsemalt, selgelt rohkem oli mustanahalisi.
PILT: Minust vasakul on meie bussijuht Günter ning paremal itaallannad.

Tere taas!

10 kuud on möödas minu viimasest postitusest ning peaaegu aasta viimati kajastatud sündmusest. Ometi andsin ma endale lubaduse, et Eestisse jõudes kirjutan oma blogi lõpuni. Praegu natuke mustandmaterjali sirvides avastasin mitmeid asju, mille praeguseks olin juba jõudnud unustada. Samas on kindlasti teemasid, mida võiks ikkagi avaldada. Ilmselt enam mitte selle vahetu emotsiooniga, kuid kasvõi osaliseltki, veidi teise nurga alt. Osasid asju tuleb aga lihtsalt veidi korrigeerida, sest jutt ise on tegelikult ammu olemas.

Ennäe imet!

Hääletamisretkest. Isepuhastuv vetsupott oli filmimist väärt nähtus, mille osaliseks mul ühes Saksamaa kiirtee tualettruumis õnnestus saada. Vabandused ette ära, kui teil kael peaks veidi kangeks jääma, sest ma olen ikkagi amatöör-filmija:) Teine võimalus on ekraan külili keerata.

Kui palju ikka inimesel vaja on?

Hääletamisretkest. Järgnevad read sai vahetu emotsiooniga Burger Kingis kirja pandud.

Vahel on vaja tunda külma selleks, et tuleks meelde, kui hea on ikkagi soe. Vahel on vaja olla magamata, et tuleks meelde, kui hea on oma voodis sooja teki all. Väga tihti ei mõtle me selle peale, et kui hea tegelikult on, kui sul on soe koht, kus olla ning et sul on oma voodi ning sul on süüa. Ning kui sa seisad kell 1 öösel bensiinijaamas keset suurt Saksamaad täiesti võõras linnas, mille nimi on VIST Damstadt(tegelikult oli Dortmund) ning kui sa oled juba 2 tundi seal külmetanud ning inimestelt küsinud, et ega nad Hamburgi poole ei lähe ning kui kõik need inimesed on läinud igale poole välja arvatud Hamburgi, siis meenuvad just sellised asjad nagu soe voodi, kodune keedukartul võiga ning isetehtud õunamahl. Ning need asjad tunduvad praegusel hetkel lihtsalt parimad maailmas. Lõpuks siis otsustasin ma Wcsse sooja minna(sisse ei lastud, teenindati luugi kaudu, aga WC-sse sai väljast ka). Seal tuli mulle meelde, et paber hoiab sooja. Siis mässisin oma külmunud päkad vetsupaberisse ning panin natuke kinga sisse ka. Ei jõudnud veel välja tulla, kui Cristi uksele koputab ning palub välja tulla. Terve selle 2 h jooksul küsisin mina inimestelt, kuhu nad lähevad ning enne vetsu minekut ütlesin talle, et nüüd on sinu kord. Ja oligi nii – esimene inimene, kellelt Cristi küsis, läks selles suunas, mis meil vaja oli. Küll ainult 80 km edasi Münsterisse, kuid ikkagi saime lõpuks sellest tobedast linnast välja. Praegu istun Münsteris Burger Kingis ning mul on päris hea, ainult hooti käivad külmavärinad. Mõtlen aga veidi hirmuga selle peale, et see koht pannakse kell 5 kinni ja see on juba tunni aja pärast...prrr....

Ostsin nüüd endale ühe sooja kakao, läpakast mängin Ronan Keatingut ning mõtlen headele asjadele, mis on olnud ning et elu on ilus, vähemalt veel järgmised pool tundi ning see on tore:)

Kakao sai otsa, ma tunnen, et nüüd mul on soe ..... see on kirjeldamatult hea tunne:D

2600 km häälega

Hääletamine
Hääletamiseks on vaja kõigest kolme eeldust: pead olema piisavalt hull, peab olema piisavalt hea motivatsioon ning piisavalt vähe raha. Minul oli väga hea eesmärk, Elina ja endised elukaaslased süda tänavalt, kes kogunesid 19. oktoobril Taanis, seal, kus Elina 4 kuud rahvaülikoolis õpib. Pealegi oli Elinal tulemas sünnipäev ning seetõttu ei saanud mitte minemisele mõeldagi. Tuli teha endast kõik olenev. Raha mul loomulikult ei olnud, sest reisimine on siin kallis ning vaene vabatahtlik palju ei teeni. Seetõttu tuli valida see "hull" viis reisimiseks - hääletamine.

Tähelepanu, valmis olla, läks!
Ilmselt ei ole ma piisavalt naiivne, et nii pikka teekonda üksi ette võtta ning turvalisuse huvides moositasin Cristi endaga kaasa. Ega ta algul väga tulla ei tahtnudki, kuid üks õige rumeenlane ei saa ju noort neiut üksi ka maanteele lasta ning nii me siis läksimegi kahekesi. Mul oli ostetud Saksamaa kaart, millest hiljem tee peal päris palju abi sai. Selle pealt arvestasime ühe otsa pikkuseks Wormsist Viborgi 1300 km. Veidi arvutades selgus, et suhteliselt raske on seda teekonda ühe päevaga läbida, ertiti kui alustada saame alles lõunast. Seetõttu organiseerisime endale ööbimiskoha Hamburgi ühe internetilehekülje kaudu, kus inimesed vahetavad kontakte teiste reisijate-hääletajatega. Start reedel 19. oktoobril kell 13.24 Wormsist IBO kontorist. Söögiks võtsime kaasa võileivad ja banaanid.
Kõigepealt tuli saada kiirteele ning sealt otse võtta suund üles põhja. Kiirteeni jõudsime suhteliselt ilusti ning seal võttis meid peale üks tore autojuht, kuid peale Frankfurti oleks ta pidanud meid maha panema, aga kiirteedega on kord sellised lood, et alati ei leidu vajalikku bensiinijaama ning tee peal niisama peatuda ei tohi. Seetõttu vahetas ta kiirteed ning nüüd sõitsime hoopis Dortmundi, mitte Hannoveri poole. Õnneks oli suund loodesse ka enam-vähem õige tehes küll väikese ringi.

Liiklusõnnetus
Saksamaa kiirteed on nelja- või kuuerealised, ühes suunas vastavalt kaks või kolm rida ning sõita võib enamasti nii kiiresti kui tahad. Keskmiselt on kiirus umbes 140km/h. Sõit kulges kenasti kuni selleni, kui ühtäkki nägime enda ees terve rodu praktiliselt seisvaid autosid. Ummik võiks selle kohta öelda, kuid tegelikult oli see midagi veel hullemat. 3 tunni jooksul liikusime oma autoga kõigest 500 meetrit. Ootamise ajal jõudsime autojuhiga juttu ajada, tervelt kaks korda kiirtee kõrval pissil käia ning läpakast pool "Helisevast muusikast" ära vaadata. Hiljem nägime, et kiirteel oli toimunud suur rekkaõnnetus ning seetõttu korraldati liiklus ümber. Meile olid need kolm tundi aga otsustava tähtsusega, sest saabus pimedus ning hääletaja jaoks ei ole pimedus kõige meeldivam kaaslane.

Külm öö
Dortmundi jõudes seiklesime veidi linna ümber, kuna seal on palju ristuvaid kiirteid, kuni lõpuks kui kell oli 23.00 jõudsime ühte bensiinijaama, mis asus enne Hamburgi suunas kulgevat kiirteed. Külm oli, veidi tibutas vihma. Selleks hetkeks oli selge, et me Hamburgi enam ei jõua, sest see asus ligi 400 kilomeetri kaugusel. Lisaks oli juba öö ning enamus inimesi, kes bensukasse sattusid, läksid sel kellaajal koju. Vahepeal oli selline tunne, et läheks hea meelega magamiskotiga põõsa alla, kuid kuna õhk oli niiske ja külm ning telki ka polnud, siis oli targem ikkagi edasi püüda leida kedagi, kes sõidaks Hamburgi poole. Lõpuks kahe tunni pärast leidsime inimese, kes läks Münsterisse, 40 km edasi, kuid meie jaoks õiges suunas, mis oligi kõige olulisem. Põhilise osa ööst veetsime kohalikus Burger Kingis. Peale kella viite, kui söögikoht kinni pandi, liikusime edasi püüdes sellest linnast välja saada, ikka kiirteele. Hommik oli ilus oma päikesetõusuga. Kiirteel saime järjest kahe rekka peale, kus mul isegi ühe tunni magada õnnestus.

Saksa politsei
Hamburgi jõudsime umbes 12 paiku. Üks hea koht hääletamiseks oli paar meetrit peale kiirtee märki. Mõned autod pidasid kinni, kuid ei läinud õiges suunas. Lõpuks tuli politsei. Arvatavasti oli keegi neile helistanud ning meist teada andnud. Mind pandi ühte bussi ning Cristi teise politsei autosse ning sõidutati veidi edasi teise kohta, kus samuti kiirtee algust tähistav märk. Seekord soovitasid nad selle märgi ees hääletada ning ähvardasid rahatrahviga kui veel kord peaksime nii tegema. Muidu olid politeinikud sõbralikud ning viisakad.

Abivalmis jalgrattur
Ei ole hääletamine midagi nii kerge. Pidevalt pead jälgima, et keegi sind vales kohas maha ei pane või valesse kohta ei viiks. Peale politsei juhtumit palusime ennast ühtedel viia järgmisesse kiirtee bensukasse, kus tõenäosus peale saada on palju suurem. Kui sõitma hakkasime, pöörasid nad aga hoopis teise kiirtee peale. Meil ei olnud enam midagi muud teha peale "pange meid maha" karjumise. Juba fakt, et sa oled vale kiirtee ääres tähendab võimalikku mitmetunnist rännakut õige juurde. Kui me lõpuks sellest autost välja saime, olin ma ülivihane. Ilmselt kõige raskem hetk selle teekonna ajal. Enne olime nii õiges kohas, kuid nüüd oli raske isegi aru saada, kus suunas me edasi peaks hääletama, et Hamburgi tagasi saada. Meist sõitis mööda üks jalgrattur, kes olukorda veidi selgitas ning andis suuna kätte, kuid ütles, et see on ikka väga paha koht, kus me hetkel olime. Möödus tulutu pooltund. Seejärel peatus üks auto ning juhi kohal istus seesama meile juba tuttav jalgrattur. Ta viis meid 15 km edasi kiirtee bensukasse. Suurt tänu väärt tegu oli see. Hääletamisel kõige olulisem ongi asukoht.

Lisan siia kaardi loode piirkonnast - Dortmundist, kus me öösel bensukas passisime, Münsterist, kus Burger King oli ning Hamburgist, kus on näha kaks kiirteed - üks Kieli poole, mis oli õige ning teine, see vale teeots: kaart


Hääletav hollandlane
Edasi kohtasime teel veel ühte Hollandi poolt tulnud taanlast, kellel oli mootoratas katki läinud ning selle tõttu samuti hääletas. Ta pakkus meile kanepit(mida me ei võtnud vastu) ja temaga sai paar autot koos sõidetud. Oli hästi sõbralik muheda olemisega.

Taani valekabanoss
Taani jõudes nägin ma ühte Statoili. Mul oli nii mõnus eestine tunne. Jooksin sisse suures õnnes, et soetada endale hea kodune kabanoss, kuid tuli välja, et nende vorstid siin on hoopis teistsugused, polegi nagu päris. Kuna hind oli ka poole kallim(umbes 65 krooni eesti rahas), siis jäi ost sooritamata.

Saksa neiu bemmiga
Taanis oli vaikselt juba päike silmapiiri taha kadumas ning meil veel 200 km minna. Niisama bensukas hääletades tundus, et jäämegi sinna. Läksime tankimisautomaatide juurde ning ma küsisin ühel neiult, et kas ta sõidab Arhusi poole. Läks õnneks. Ütles küll, et ta muidu kunagi hääletajaid ei võta ning Cristi pidime ka turvalisuse huvides tagaistmele panema. Muide, tegemist oli sakslasega. Küll ta siis otsis oma linnakest GPRsiga. Meie õnneks asus tema linnake kõigest 40 km kaugusel Viborgist - linnast, kus Elina meid ootas. Heas usus otsustasime lõpuni temaga sõita. Neiu kohtus seal oma austerlasest noormehega ning kuna kell oli juba palju, siis otsustasid nad meid Viborgi ära viia. Kummaline oli aga see, et tee peal jõid nad roolis mõlemad šampust ja viskit, mängis tõsine Rammstein ning suitsu tehti ka. Kiirusest ei ole mõtet rääkida, hea, et tervelt kohale jõudsime. Nad olid jah sellised veidi "karvaste" stiilis. Muidu toredad.

Eestlased
Kell 21.00 laupäeva õhtul jõudsime lõpuks Viborgi Rahvaülikoolini. Maja peaukse ees seisid Ivar, Taavi ja Elina ringis ning ei vaadanudki meie poole. Kui nendeni jõudsime, siis pöörasid nad äkki ringi, hakkasid laulma "mis värvi on armastus" ning embasid niii kõvasti, mis oli niii hea. Elina oli hästi sõbralik ning külalislahke, anti süüa ja juua. Cristi läks magama, sest ta oli väsinud, meie pidutsesime üheskoos nagu "Eesti hullud" kunagi. Tore oli üle pika aja jälle eesti keeles rääkida ning eesti keelt kuulda.

Lõpuks edu
Tagasi läksime hommikul juba. Kodulinna Wormsi jõudsime märkimisväärsed 10 tundi kiiremini kui Taani minnes. Saime ühe rekka peale, kes sõitis Lõuna-Saksamaale välja. Pärast seda vedas ka hästi ning lõpuks toodi veel koduukseni ära. Sai ära käidud, rahaline kulu umbes 15 eurot inimese kohta, mis läks söögile. Lõpuks oli hea tunne.

Elagu püksid!

Peale Olgashofi anarhistide kommuuni saadeti mind Cristiga kaheks nädalaks Wormsi, meie siinsesse kodulinna, kus asub IBO(Internationaler Bauorden - organisatsioon, mille kaudu siin olen) kontor ning all keldrikorrusel ka meie toad, köök ning pesemisruumid. Seekord tegime rekord rongisõidu ehk siis 12,5 tundi põhjast lõunasse.

Sain tunda, mida tõeline IBO tähendab. Siinkohal hoiab Liis kahe käega peast kinni ning ütleb: "Oi oi oi oi oi oi", mis ei tähenda head. Teisel päeval tuli tööle uus töötaja bulgaarlanna Irina, kelle ülesandeks on vabatahtlike(minu ja teiste) eest hoolitsemine - rahad, projektide külastamised, paberid, probleemid jms. Selle sama päeva õhtupoole suutsin ma meie peabossi Peteriga juba sellisesse sõnavahetusse sattuda nii, et see esimene tööpäev talle vist pikaks ajaks meelde jääb. Lootused Irina suhtes olid kõrged, kuid nüüdseks on selgunud, et ta on vaid Peteri käepikendus ning ei jaga ise üldse matsu välja. Rohkem ei taha ma praegu IBOst rääkida. Ütlen vaid, et nii palju, kui mul nendega kokkupuuteid on olnud, olen pidanud ka vaidlema. Supernäide kõigest, mida üks organisatsioon ei tohiks teha. Õnneks ei ole nad pahatahtlikud, kuid lihtsalt ei saa maailma asjadest aru. Mulle aga ei meeldi pimesi alluda ning lollusi kannatada.
Tol õhtul, kui see sõnavahetus oli, läksin päris endast välja ning marssisin lõpuks sõna lausumata kontorist ära oma tuppa. Veidi aja pärast koputab uksele Irina ning toob paar kompromissi ning järeleandmist kuulutavat sõnumit. Tal on kaasas ka üks pappkast. See on mulle? Kas tõesti?
Kuidas ühe hetkega võib kõik totaalselt muutuda! Ma olin kõige õnnelikum inimene äkitselt:) Nimelt saatis sõber Madis mulle värske Eesti Ekspressi ning päris tööriided, millest ma seni kõige rohkem puudust tundsin. Vat see oli tõeline üllatus minu jaoks. Tuhat tänu, Madis!
PILT:Ma ei ole paksuks läinud, ärge muretsege. Need on lihtsalt tööpüksid suurus 52-54:)

Tore asi oli see, et meile Cristiga korraldati 2 nädalat kestvad saksa keele kursused eraõpetaja käe all. Kusjuures õpetaja oli rahvusest tegelikult venelane, kuid rääkis ainult saksa keeles. Minust sai aga vahendaja õpetaja ning Cristi vahel. Tundsin ennast kohe hästi:)
PILT: Õhtud saksa keele kodutööde seltsis.

Happy people

Võib-olla küsite, et kas meil siin midagi põnevat ka üldse toimus? Või et kuidas inimesed olid? jahh... Stephani oli üks piu-viu, nagu minagi vahel võin olla, kuid tihedamini:) Ta õpetas mulle veidi saksa keelt ning tänud selle eest. Tegelikult oli ta hea tüdruk, kuid vajas tähelepanu ning tunnustust. Nagu me kõik. Elena oli ka omaette frukt ning mina talle väga ei meeldinud. Küsisin kogu aeg "miks" iga asja peale ja ta ei osanud alati vastata. Martin, kes tuli teisel nädalal, oli väga lahe sell, tegi Cristyga pidevalt nalja. Huvitav, et selles laagris oli mul täpselt selline tunne, et ma võin teha või öelda täpselt seda, mida ma tahan. Ilmselt paistsin välja üks mõnus ülbik, aga tegelikult olen ma ju väga õrna hingega, kuid seda keegi õnneks ei tea.

Cristyga on meil eriline suhe. Esimesed nädal aega Saarmundis me vist vihkasime üksteist ning kui teada saime, et peame kaks nädalat järgmisel projektil ka koos olema, siis hoidsime mõlemad kahe käega peast kinni. Küll aga olen ma kord juba selline inimene, kelle viha maksimaalselt 10 minutit võib kesta. Olgashofis läks olukord veidi paremaks. Tuli välja, et ta polegi nii hull, kui ma alguses arvasin.

Aga põnevat... Kogu aeg mindi nii vara magama, et õhtuti palju ei tehtudki. Samuti kutsusin inimesi küll endaga näiteks Rostocki või Schwerini, kuid eelistati koju jääda. Natuke aega ikka juurdlesin selle üle, et miks inimesed nii passiivsed on ning lõpuks jõudsin järeldusele, et mina olen lihtsalt harjunud ülitoredate ning aktiivsete inimestega enda ümber. Tavaline inimene ongi pigem passiivne. Laupäeva õhtul(Elena ja Stephani olid kahjuks juba läinud) korraldasin väikse peo moodi ürituse, mis oli täitsa ok. Kuid ei midagi erilist.
Üks asi veel, siin kommuuni liikmed tõmbavad vahel kanepit, aga see on avalik saladus.

Lühimatk

Mulle meeldib, et olen siin sunnitud suhteliselt tervislikke eluviise harrastama. Regulaarne ning tervislik toitumine, magan normaalselt, liigutan. Laupäeval, eelviimasel päeval, läksin jalutma ning mõtlesin lihtsalt, et vaatan, kuhu see tee viib. Jalutasin ja jalutasin ja tundus tobe juba sama teed pidi tagasi minna ning otsustasin ringi teha. Mingi hetk jõudsin aga sildini, mis näitas rongijaama 4 km, kuid rongijaamast Olgashofi oli veel lisaks 4 km. Lõpuks vaatasin veidi päikest ja neid ilusaid mullaseid põlde ning läksin oma valgete kingadega joonlaua meetodil otse üle põldude. Peale kahte kilomeetrit selgus, et tegin õige valiku ning olin kõigest ühe km kaugusel kommuunist. Väga ilus ning pikk jalutuskäik oli, käisin kokku umbes 15 km. Selle sama päeva õhtul vaatasin etv aktuaalseid kaameraid, sest meile pandi lõpuks wifi sisse. Mõnus:)

Kõrvitsasupp ja trummimäng

Mulle väga meeldivad siinsed toidud. Köögis on boss Jelka. Tal on väga esiletungiv kongus nina, mida on lihtsalt võimatu esmakohtumisel mitte märgata. Tore naine, elab siin oma kolme lapsega. Rene teadis meile ka tema kohta saladusi rääkida, näiteks magab ta kommuunis kahe mehega.

Meie ülesandeks oli iga päev keegi kööki Jelkale appi saata kui ta süüa valmistab. Avastasin, et mulle meeldib köögis tegutseda mitu korda rohkem kui ehitusel ning selle tõttu õnnestus mul õige mitu korda köögiabiline olla. See on väga põnev, sest ikka teevad sakslased asju teistmoodi kui eestlased. Samuti ei ole toidud päris samad. Näiteks tegime ühel päeval kaerahelbekotlette ning magustoiduks oli ülimagus mannapuder. Paljudele maitses see väga, mina panin hästi palju moosi peale ning läks alla küll. Veel oleme siin söönud spagetti bologneset, kartuliputru kalapulkadega, kõrvitssuppi, sibulaleiba jms. Toorainetena kasutavad nad BIO tooteid, mis on looduslikult valmistatud ning ei sisalda kemikaale. Mõned korrad pidime ise ka süüa tegema, sest Jelka oli paar päeva ära. Mina tegin õunakooki ning olin ise väga õnnelik, sest see tuli hästi välja. Pannkooke tegime kaks korda. Cristy valmistas ühte rumeenia oasuppi, mis maitses ka hästi. Selle kirjutamise peale läheb mul juba kõht tühjaks...

Suures toas on neil mitmeid muusikainstrumente - trummid, tamburiinid, flööt jms. Ühel päeval oli meid päris mitu seal toas ning võtsime kõik mingi pilli kätte ning hakkasime improviseerima, igaüks oma rütmis. Väga vahva üritus. Sattusin hoogu ühe aafrika trummiga ning nüüd olen veendunud, et muretsen sellise endale kunagi koju ka. Trumm on üldse väga hea pingete maandaja. Sellega on võimalik kõik oma emotsioonid ning sisemised rütmid välja elada. Elagu trumm!