Rostock

Lugesin siinse piirkonna reisijuhti ning mulle jäi silma ühe linna plaan, kus olid sellised kohad nagu "ülikooli plats", "ülikooli kirik", "ülikool". Milline linn!!! Ivar ütleks, et kahe milline;) Nüüd oli selge, sinna pean ma minema, maksku mis maksab. Pühapäeva hommikul jalgrattaga rongijaama jõudes selgus, et maksab päris palju, 21 eurot. Mul seda raha ei olnud ning otsustasin häälega minna, samal ajal sain veidi katsetada, kui head "pealevõtjad" sakslased on, sest mul mõlkus peas juba plaan Taani Elinale hääletades külla minna. Sain esimese auto peale, millele käe tõstsin, vedas. 5 km Wismarisse ning sealt edasi 70 km Rostocki. Teine autojuht, kes mind peale võttis, ütles, et ei sõida päris Rostocki, kuid saaks mind viia Warnemündesse, see on 10 km Rostockist mere poole ning arvas, et kindlasti peaksin seda paika nägema. Ok, kui nii siis nii, Warnemündesse minek. Hea otsus, sest see oli väga ilus ning asus täpselt mere ääres. Sain rannas jalutada ja puha. Pärast võtsin suuna Rostocki peale. Ma olen juba natuke targemaks ka saanud - kui istuda rongis, raha peos ning oodata piletimüüjat, siis vahel veab ja ta ei tulegi. Nii vedas mulgi ning ei pidanud sentigi raiskama.Rongijaamast seadsin kohe sammud ülikooli poole. Lõpuks kui kohale jõudsin oli peahoone uks kinni. Väga paha, olin veel enne küsinud teistelt, et kas ülikool on kogu aeg avatud ning mulle vastati jaatavalt. Hiljem lehest lugesin, et nad alustasid õppetööd esmaspäevast. Milline ebaõnn. Oleksin tahtnud kellegagi koha peal rääkida ning sealse üliõpilaskonna üles leida.
Vaatasin siis niisama ringi linnas ning seadsin sammud maantee poole. Kõndisin umbes 2 tundi linnast välja, enne kui õige koha peale sain. Peale 20 min ootamist võttis mu peale üks noormees, kes pidi sõitma kõigest 10 km edasi, kuid otsustas mind lõpuks koju ära tuua. Suured tänud talle veel kord. Häid inimesi leidub ning hääletamise peaproovi Saksamaal võib õnnestunuks lugeda.

Wismar

Kui öelda "wismar", siis mullegi kui eestlasele assotseerub sellega kohe wismari haigla Tallinnas, mis on alkohoolikutele ja narkomaanidele. Kuid see Wismar siin on järjekordne kena ning sõbralik linn Saksamaal. Teised läksid täna purjekaga sõitma, kuid mina, internetinäljane, pidasin targemaks Wismarisse jääda, internet leida ning vahepeal ka juba eelmainitud meeleavalduselt läbi hüpata.

Selle kuu ajaga võib hakata vaikselt unustama asju ning hakata harjuma paljude asjadega. Näiteks sellega, et mul ei ole internetti. Oi kuidas see mind alguses häiris, nüüd aga hakkab juba loomulikuna tunduma, et kord nädalas saan internetti kui hästi läheb. Eks neid asju ole veelgi.

Leidsin puhtjuhuslikult üles sadama. Vahepeal linnas ringi jõlkudes oli mul täiesti meelest läinud, et Wismar asub ju mere ääres. Nüüd istun siin päekesepaistes ning kõlgutan jalgu üle kai ääre, vaatan millimallikaid ning neid on siin palju. Eriti kaugele ma ei näe, sest ümberringi on palju suuri hooneid, silmapiiril on mingid majad mäekünka peal. Siiski on nauditav see tükike merd siin laevade ja majade vahel. Olin juba unustanud mere läheduse. See tunne on hea ning mul on vähemalt teadmine, et kuskil siin suute hoonete taga on suur meri, seesama, mis meil Eestiski, ainult meie kutsume seda Läänemereks, sakslased aga Ostsee ehk idameri.

Veel üks meeleavaldus

Seekord Wismaris ning saksa raudteeliinide vastu. Kõigis veidi suuremates raudteejaamades üle Saksamaa kell 11.55 hakkavad meeleavaldajad kilistama-kolistama ning rahvale loosungitega sõnumeid edastama. Demonstratsioon kestab täpselt 5 minutit. Nüüd juba eelarvamusega ning pisut skeptiliselt läksin oma silmaga üritust kaema. Rene and co tegid oma etteaste ära nagu plaanitud. Märkimisväärne on aga see, et raudteejaamas oli kaks inimest veel peale nende ehk siis teisisõnu tühi jaam. Ise olid nad aga ikkagi väga õnnelikud:) ma arvan, et selliste väikeste meeleavalduste tegemine ei ole vist lubatud ning politsei võib neid kinni pidada, sellepärast ongi see nii põnev ning nauditav.

Hirmus kaunis pimedus

Kui peamajas oma õhtused hügieenitunnid tehtud saame, peame oma majja suunduma läbi täiesti pimeda ning põõsaid puid täis hoovi. Põleb ainult üks latern meie maja ees, mis annab märku sellest, kuhu on vaja jõuda, kuid mis hoovi ennast karvavõrdki ei valgusta. Enamasti tuleb see väike teekond läbida üksinda. Inimesele on vist sisse programmeeritud teatav pimeduse kartus, igatahes minu fantaasia hakkab küll väga hästi tööle. Tulevad meelde igasugused kriminaalsarjad ning õudusfilmid, tihtipeale eelistan pool teed joostes läbida. Pimedal hoovil on aga positiivne pool ka. Kui oma hirmust üle olla ning juhuslikult on pilvitu taevas, võib hetkeks seisatada ning nautida võrratut vaatepilti. Suur suur tähistaevas, mis on meeletult kaunis. Taevasse vaadates meenuvad ilusad augustikuu õhtud Eestis. Ühe korra langes üks täht ning siis kiljatasin samuti nagu tol öösel, kui me Katre, Kessu, Getteri ja Joosepiga Viimsi rannas selili mati peal pikutasime ning tähti vaatasime.

Maja

Tööst rääkides, siis meil on kaks objekti: puude hoiukoha ehitamine - seinad, katus, põrand ning külalistemaja renoveerimine - vanade osade lammutamine, osaliselt katuse panemine, müüri ladumine, ehitusjääkide äravedamine, laudade lõikumine jms.
Lahkumispeo ennustus, et mul tuleb ka kiirvrit kanda, saigi sel korral teoks:)

Täna(neljapäev) lammutasime maja vana lage. Seejärel tassisin omaette ehitusprahti ning mõtlesin, miks ei võiks üliõpilaskonnal olla oma maja? Me oleme sellest küll kunagi rääkinud, kuid nüüd ise ehitusel töötades tekkis mul silme ette pilt sellest majast, mis võiks olla. Sõna „maja“ all ei mõtle ma ainult ehitist, vaid kõike, mis sellega kaasneb. Tavaliselt on nii, et mida rohkem sul raha on, seda vähem tööd sa ise pead tegema. See reegel kehtib ka vastupidi – mida vähem sul raha on, seda rohkem pead sa tööd tegema. Töö aga ei ole üldse paha. Vastupidi – töö ühendab inimesi, annab ühise eesmärgi ning põhjuse koos olla. Tööga kaasneb ka töövaba aeg, mis on hea kõiksugusteks aruteludeks. Kuna üliõpilaskonnal raha ei ole, siis vajaks see maja ning see kohake palju töökäsi. Seal kohas võib korraldada ka üliõpilaste töölaagreid, mille eest nad midagi maksma ei pea. Töölaagreid koos õhtuse programmiga võivad organiseerida rekreatsioonikorralduse üliõpilased praktika korras. Samuti võivad üliõpilased ise endale organiseerida erialalaagreid vms, kus üks osa laagrist on töö tegemine. Igasuguseks ehitustegevuseks jms on aga vahendeid vaja. Kuna meie projekti puhul on tegemist MTÜga, siis on võimalik kirjutada erinevaid projekte raha saamiseks ning teha koostööd eraettevõtetega. Ilmselt oleks maja mõte isemajandamine, mitte raha auguks olemine. Tulevikus, kui maja on äkki võimalik välja üürida, siis üürist saadud tulu eest on võimalik pidevalt seda täiendada ning teha juurdeehitisi jms. Maja võiks olla veekogu juures ning asuda kusagil raudteeliini lähedal. Sel juhul ei omagi kaugus niipalju tähtsust.

Schwerin

Schwerin - Mecklenburg-Vorpommerni pealinn. Maaliline linn.
Sõitsin sinna siis kolmapäeva varahommikul rongiga, kuid üksi, sest Rene läks juba eelmisel õhtul ära ettevalmistusi tegema. Minu eesmärk oli leida üles koht, kus toimub meeleavaldus ning teha palju pilte.
Linn oli hommikuses pidustuste ettevalmistuse sagindas. Mina jalutasin niisama ringi, kuni silm jäi peatuma ühe kiriku juures, mille ette rahvas kogunes. Püüdsin nende sekka sulanduda. Kohal oli meeletult(ilmselt Eesti mõistes meeletult, muus maailmas tavaline) meediat - fotograafid, filmimehed ning oodati kedagi. Meie eest sõitsid mööda mõned mustad mersud ning kirikusse astusid mõned tähtsad inimesed, siis aga äkki hajus reporterite mass ning kahin rahva seas oli justkui vaibumas. Mina ikka südames lootsin, et äkki õnnestub mul Merkelit näha:) selleks korraks mitte. Paar head pilti sain üksikmeeleavaldajatest, kelle eesmärgiks oli meediale silma jääda. See neil ka õnnestus.

Selle aja peale, kui mina oma kiriku ees passisin, oli terve linn vahepeal ellu ärganud ning rahvast muudkui voolas ning voolas juurde. Endalegi üllatuseks olin sattunud ülisuure ürituse keskele, mis hõlmas oma lavade, poodide jms terve linna nagu see juhtub Viljandiga Folgi ajal, kuid mastaap oli hoopis suurem, võiks öelda, et 5 õllesummerit ning õllesummer ei ole väike üritus. Mulle kui rekkarile(rekreatsioonikorralduse inimene) oli väga hea kogemus näha sellist asja. Võib ainult mõelda, palju nii suure ürituse korraldamine aega ning ressursse võtab.
Mina ikka otsisin oma meeleavaldust. Lõpuks leidsin tuttavad näod ning vahetult enne nende 10 sekundilist etteastet 16 inimese aerutamisvõistluse stardis. Ehk siis kogu demonstratsioon oligi selles, et nad stardi momentil püsti kargasid ning siis minema jooksid. Päeval olid nad ka linna peal oma loosungeid inimestele näidanud. Minul oli muidugi pettumus, sest lootsin näha midagi vägevat. Ilmselt toimus lihtsalt osaline möödarääkimine. Küll aga läks päev ise väga korda ning asja ette. Mõned seigad veel:
PILT: Minu austaja Döner Kebabi putkast. Tegi mulle tee välja ning sai kõik jutud räägitud, mina saksa keeles. Lubas varsti Eestisse tulla Kebabi tegema:)
PILT: Tundub, et siin on tegemist meie ärisaladuse varastamisega. Kas te kujutate ette, kui palju raha me oma Booliga teeniksime?PILT: Ujuma? Ilus purskaev on ju.

Meeleavaldus

Nüüd saan alustada juba veidi täpsemalt. Nimelt toimub käesolev projekt Mecklenburg- Vorpommerni liidumaal Wismari linnast 5 km Schwerini poole Olgashofi külas anarhistide kommuunis:)

Esimesel nädalal on meiega eelmistest projektidest juba tuntud Julia, Champlain ning Cristy, siis mina muidugi ning Stephani ja Elena. Stephani on sakslane ning arhitektuuri tudeng, Elena on bulgaarlane, kuid õpib ka saksamaal arhitektuuri. Mõlemad pisikesed ning omamoodi kiiksudega neiud, pikemalt praegu nendest ei räägi. Teisel nädalal lähevad Julia ning Chomplain ära ning nende asemele tuleb sakslasest noor kooliõpetaja Martin Shultz. Meie kõigi vaimne isa ning juht koha peal on Uwe, kes on hariduselt arhitekt ning üks selle kommuuni loojatest. Tema juhendab meie tegevust ning tööd.

Esimese nädala esimesel päeval kell 8 peale hommikusööki toimus meil koosolek enne tööle asumist. Kõigepealt pidi igaüks ütlema, kuidas ta end tunneb. Seejärel seletas Uwe meile, mida täna tegema hakkame. Talle meeldib seda teha joonistega ning vahel läheb ta nii hoogu, et räägib meile ka gravitatsioonist jms. Kahjuks ma jälle väga palju aru ei saa, sest tegemist on keerukamate saksalkeelsete sõnadega. Igal juhul räägiti meile sel hommikul ka kolmapäevast, 3. oktoobrist, mis on üleriigiline püha. Sel päeval tähistatakse Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa ühinemislepingu allkirjastamist ning sellega Saksamaa ühendamist ühtseks maaks. Kuigi terve Saksamaa sel päeval pidutseb ning puhkab, siis meie, vaesed vabatahtlikud, olime nõus sel päeval tööd tegema.
Lõuna paiku ühines meiega Rene. Rene on siin kommuunis umbes kuu aega juba elanud ning täidab seal vaatleja rolli. Hiljem selgus, et ta on kõva demonstratsioonidel ja protestimistel käija. Nii näiteks on ta osalenud G8 vastases meeleavalduses Rostockis, kus tuli kokku ligi 50 000 inimest. Tundub, et tal on selline elustiil ning tema jaoks on juba tavaline igal nädalal vähemalt mingil meeleavaldusel osaleda või mingit demonstratsiooni korraldada. Huvitav inimene. Nõnda ta siis juhtuski rääkima ka 3. oktoobril Schwerinis toimuvast meeleavaldusest, mis on selle põhimõtte vastu, et tähistatakse lihtsalt mingi paberi allakirjutamist. Tema meelest tuleks tähistada hoopis seda päeva, mil Berliini müür reaalselt maha võeti ning seda mõned päevad hiljem. Minul säärast juttu kuuldes lõi kohe pirni pea kohal punaseks, sest seda asja tahan ma oma silmaga näha. Kasutasingi ära paari Üliõpilaskonnas omandatud lobistamisnippi ning ainuisikuline luba minekuks Schwerini oli olemas. Ootusärevus missugune, kohale pidi tulema ka Merkel isiklikult.PILT: Loosungid kuivavad. "Vaba mõtlemine" ning " Sotside kauplemine".

Liidumaad

Mõtlen nüüd, et natuke hariks armsat lugejat, kes võib-olla ei tea, kui palju ning millistest liidumaadest Saksamaa koosneb. Mina igatahes ei teadnud enne midagi nendest. Pidevalt rännates mööda Saksamaad pean aga kasutama neid samu liidumaid oma asukoha seletamiseks. Nüüd on siis ehk lihtsam mu teekonda jälgida.

PILT: Trükitähtedega on liidumaade nimetused, eraldi liidumaad, mis on tegelikult lihtsad suured linnad, on Berliin, Hamburg ja Bremen.

Das Bundesland – liidumaa
Saksamaa Liitvabariik on föderaalne riik, mis koosneb 16 liidumaast. Igal liidumaal on oma parlament ja põhiseadus. Liidumaade autonoomia avaldub näiteks selles, et kultuuri- ja hariduspoliitikat otsustatakse liidumaa tasemel. Liidumaad saadavad oma saadikud parlamenti, Liidunõukogusse, millel on oluline osa seadusandluses.

Eluolu

Esimene mulje sellest kohast ei olnud just eriti muljetavaldav ning seetõttu ma ei imesta, miks teised vabatahtlikud, kes juba siin olnud on, ei tahtnud uuesti tulla sellele projektile. Ometi on kohal mingi oma võlu ning aura. Siin on kolm suuremat hoonet - kollane päikesemustriga peamaja, külalistemaja, mida väidetavalt ka välja üüritakse ning kolmas maja, kus meie ööbime. Osad toad selles majas on täiesti remontimata, meile kuue peale on üks suurem. Tuppa on ehitatud kõrgem tasand, kus asuvad osad madratsid, millel me magame. Kaks inimest magavad all. Kütma peame iga päev puudega ahju. See pole kõige tavalisem ahi, mitme avausega ning läheb kiiresti soojaks. Peale kütmist on see efekt, et üleval on täielik saun ning all veidi külmavõitu. Kui tulime, siis oli siin toas palju sääski ja muid putukaid.

Meie maja taga on veel üks hütike, mis on ümberehitatud vagunelamu ning seal elab üks veidi hull naine, kes naerab väga valjusti ja veidralt.
Valdavalt valitseb igal pool segadus või hoolitsematus. Eriti paistab see silma hoovis, kus kasvavad roosid ja nõgesed kõrvuti. WCs ja pesemas käime ühisvannitoas peamajas, seal asub samuti köök. Köögis on neil iga tass ja taldrik isemoodi, mõnel kapil puudub klaas või nupp.
Mis mulle siin aga meeldib - neil on loomad!!! Kohe kui siia tulime, jooksid vastu kaks võrratult sõbralikku ning armast koerakest. Hoovi peal lasevad kuked-kanad vabalt ringi ning nende sekka on ära eksinud ka üks paabulind. Ühes majakeses peavad nad küülikuid, väga nunnud. Nüüd tulevad minu lemmikud - mustad notsud. Viin neile peaaegu igal hommikul mõlemale ühe õuna, mille nad mu käe pealt suhu võtavad ning mõnusasti süües matsutavad. Kunagi tahan endale ka kindlasti loomi, mulle väga meeldib nende eest hoolitseda.

Kommuun Olgashofis

Kui Saarmundis nädalake veedetud sai, suundusime otse Berliini lähistelt Põhja-Saksamaale. Lähim suurem linn on Wismar. Külakese nimi on Olgashof ning siin veedame järgmised 2 nädalat. Tegemist on kommuuniga, kus elab umbes 10 inimest, kel igaühel oma elufilosoofia. Olemuselt on nad anarhistid, reeglitest vabad hinged. Igaüks võib tegeleda sellega, millega tahab, ainus tingimus on see, et kõik teised peavad sellega nõus olema. Demokraatiat kui enamuse võimu siin ei eksisteeri ning ei praktiseerita. Tähtsamad otsused tehakse kommuuni koosolekul ning räägitakse niikaua kuni jõutakse kompromissini ning kõiki rahuldava tulemuseni.
Siinne kommuun on asutatud ligi 7 aastat tagasi. Kunagi oli see koht puuetega inimestele, kuid Hitleri võimu ajal sellised kohad pandi kinni. Hiljem asus siin probleemsete poiste kool, kuid peale Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist liideti see mingi teisega ning tegevus viidi siit minema. Meie kommuun kuulub mingisse kommuunide liitu, mis ühendab omalaadseid. Selles liidus on kommuunid, kus inimesed elavad rahumeelselt koos ning neil ei ole "pealikke". Saksamaal on ka teistsuguseid kommuunne, kus järgitakse ühte elufilosoofiat ning ühe liidri ehk juhi ümber kogunevad tema jüngrid õpetuse saamiseks. Üks vanem mees Stefan rääkis mulle, kuidas tema kunagi 20 aastat tagasi oli Indias ühes 10 000 inimesegakommuunis elanud. Üldiselt ei ole kommuunides oluline usk, vaid vaimne kasvamine läbi enesesse süvenemise. Leidub ka inimesi, kes rändavad ühest kommuunist teise õppides tundma erinevaid elukäsitlusi.
Kommuunis elamine ei ole tasuta. Stefan maksab näiteks kuus 350 eurot, samas talle meeldib siin ning 75 aastane mees nagu ta on, leiab siit rohkem seltsi ning ei pea üksindust tundma.
Olgashofi projektiga aitame neil külalistemaja ehitust jätakata ning puude hoiukohta ehitada.

Saksa keel

PILT: Kes suudab samamoodi teha, saab auhinna!

Juba algusest peale on mul mõned saksakeelsed sõna kõrvu jäänud, mis meie keeles näiteks hoopis midagi muud tähendavad. Üldse arvavad siin inimesed varsti, et eesti keel on üks ütlemata ropp ning siivutu keel. Neile meeldib väga ka meie "terviseks". Meil on sellise lõpuga sõnu ju palju. Inglise keeles võib öelda ka "terrible sex", see teeb neile alati palju nalja. Selle peale aga, kui ma ütlen, et eesti keeles on 14 käänet, teevad küll kõik suured silmad ning küsivad üle, et kas nad ikka õigesti aru said. Ma oskan paari asja leedu ja rumeenia keeles ka öelda, kuid neid ma siia kirjutama ei hakka:)

Siin väike valik sõnu saksa ja eesti keeles, õppige teiegi:

Ich bin im Laden – ma olen poes

Lärm – lärm

Lehm – savi

Leid – valu, mure

Leim – liim

Link – valelik; kahtlane

Lust – soov, tahtmine; lõbu, rõõm

Mann – mees; abielumees

Mantel – mantel; väliskumm

Mine – pliiatsisüsi; pastaka südamik; miin; kaevandus

Mitte – keskkoht, keskpunkt

Moor – raba

Moos – sammal

Mull – marli

Nähe – ligidus, lähedus

Nanu – tohoh, nonoh

Estin - eestlanna

Nuss - pähkel

Putzlappen – puhastuslapp

Witz – nali; anekdoot

Tisch – laud

Kunde – klient

Alias

Teises keeles suhtlemine on ikka huvitav. Siin Saarmundi campis suhtlevad Albertas, Ildar ning Peter omavahel vene keeles, natuke räägin ka kaasa. Kui vestlust alustan mina, siis räägime üldjuhul inglise keeles. Vahel on nii, et ei tule mingi sõna meelede või teine inimene ei tea seda sõna, mida mina parasjagu ütlen. Seejärel tuleb seletada see sõna kuidagi teistmoodi lahti. Mulle meenuvad kohe Eestis veedetud tunnid Aliase seltsis. Konkreetne koht, kus selles mängus omandatud oskusi rakendada on võimalik:)

Keelega saab nalja ka. Reedel, kui Gesa(ainuke sakslane grupis) oli juba ära sõitnud, tekkis mõte, et võiks kõik korraga igaüks rääkida oma keeles - mina eesti, Albertas leedu, Peter bulgaaria, Cristy rumeenia ning Ildar mingit ugrimugri keelt, mida ta veel peale vene keele oskas. See oli väga väga naljakas, eriti seetõttu, et mitte keegi meist kellegi teise emakeelt ei osanud ning mitte midagi üksteise sõnadest aru ei saanud. Igaüks rääkis oma keeles mingit juttu, kuid vastavalt miimikale või isegi teatud sõnadele(näiteks tee) oli täiesti võimalik aimata, mida teised räägivad. Vahepeal jäin ma peaaegu uskuma, et Albertas, Peter ja Cristy räägivad ühte ja sama keelt, nii hästi mängisid välja.

Keele õppimise koha pealt püüan ma ise võimalikult ettevõtlik olla. Ostsin endale vihiku ning nüüd kirjutan kõik sõnad eesti keeles üles, mida ma näiteks tööl olles kasutan. Kodus tõlgin ära ning järgmisel päeval juba püüan samu asju saksa keeles öelda. Samuti alustasin Karlssoni lugemist, kuid sellega on hetkel veel nii, et iga teist sõna tuleb tõlkida.

Neid päris sakslasi püüan siin heas mõttes ära kasutada ning neilt võimalikult palju infot ning abi saada. Saarmundi projektis osalenud Gesa joonistas mulle näiteks inimese ning kirjutas kõrvale kõikide kehaosade nimetused. Jõudsime isegi veidi grammatikani. Püüan ise ka saksa keeles rääkida nii palju sõnu kui ma tean. Tihtipeale miksin neid inglisekeelsete sõnadega ning kokku tuleb hübriidlause saksa keelest ja inglise keelest, kuid parem see kui üldse mitte midagi. Vähemalt jäävad mulle sõnad meelde, kui ma neid kasutan ning nendele mõtlen.

Juhtimisõppetunnid

Siin Saarmundis meenuvad mulle teine kord projektijuhtimise loengud, kus sai arutatud projekti efektiivsust, inimeste koormust, tööjaotust jne. See projekt on hea halb näide:) Nädala alguses ei olnud meil eriti midagi teha ning inimesi oli üle, viimaseks päevaks, reedeks, kuhjus aga miljon ülesannet. Siis sadas ka meeletult ning me töötasimegi täis paduvihmas:) mis ei olnud tegelikult väga õudne, kuid tavaliselt seda lihtsalt ei tehta. Samuti võiks ülesandeid andes seletada lahti selle põhieesmärk, et oleks võimalik ise mõelda, kuidas on parem seda teha. Muidu koba nagu pimeduses - kraabid traatharjaga vana seina, kuid ei tea, milleks seda tegelikult vaja on ning kas peaks keskenduma telliskivide pinna puhastamisele või hoopis vahedele. Küsida ka ei saa, sest kedagi koha peal juhendamas ei ole. Jahh, vahet pole, mis tööga tegu on, juhtimisreeglid on ikka samad.

Ühe lõunapausi ajal sõime kreekapähkleid - ikka ise pidid koore katki tegema ning pähkli välja võtma. Hiljem avastasin, et meie maja ees kasvabki kreeka pähkli puu. See oli küll lahe avastus - ja kasvavadki niimoodi puu otsas ja ongi päris kreeka pähklid. LAHE:)

PILT: Täidame tsemendiga telliskivide vahesid

Potsdam

Üks päev otsustasin õhtul üksi Potsdamisse sõita, internetti oli vaja ning asju oli vaja osta. Potstam on Brandenburgi pealinn, võiks öelda et sama suur kui Tallinn. Ilus linn. Mulle oli see esimene kord täiesti üksinda võõrasse linna sõita. Hea kogemus ning paneb proovile keeleoskuse. Tagasi tulles seletasin 15 min infopunkti mehele, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, et ma tahan teada, millal järgmine buss Saarmundi sõidab. Lõpuks tulin läbi suure vihma trammi ja bussiga, sest ühtegi otsebussi enam ei läinudki. Potsdamist ostsin endale saksa keelse raamatu Karlsson vom Dach ehk Karlsson katuselt, kingad, kõrvaklapid ning veel mõnda vajalikku.
PILT: Triumfikaar:)

Hiirejaht

Viimased nädal aega olen tahtnud ühte videot üles panna ning sellega teie meelt lahutada, proovisin küll bloggisse üles laadida küll youtube´i, tegin sinna isegi kaks kontot:) Eile aga selgus kurb tõsiasi, et see video on lihtsalt liiga suur! Väike pildiline ülevaade sellest videost siiski on.

Sel samal õhtul, kui me luud leidsime, rääkisin ma oma toas telefoniga ning nägin hiirt kahe kapi vahelt välja piilumas. Mul on ennegi kokkupuuteid hiirtega olnud, kuid kiljatasin küll päris kõvasti. Nägin teda veel teist kordagi. Natuke kartsin magama minna ning jätsin ukse meie toa ning poiste toa vahelt ööseks lahti. Tehti veel nalja selle üle, et luude omanik on hiire kujul meid kummitama tulnud. Järgmisel päeval tulime kõik töölt ning siis avastas Chris enda voodist hiire. Püüdsime hiire kinni, panime karpi, siis nad natuke hirmutasid mind sellega ning pärast karpi avades avastasime, et hiir on surnud. Diagnoos - südamerabandus.

Mul on natuke piinlik ka muidugi:) Esiteks olen selles videos täiesti kõhu krampides, kuna olukord oli lihtsalt liiga naljakas. Teiseks on mul piinlik selle pärast, et see väike olevus oli kokkuvõttes ikkagi väga armas, kuid mina kiljusin nagu "eiteamis" tema peale. Eks siis näete seda videot, kui ma tagasi tulen ning saate natuke naerda!

Õhtul selgus, et me võiks teha sellele videole veel mitu järge „Killing the mouse 2“, „The mouse returns 3“, sest meil on neid siin rohkem kui üks.