Vahel on vaja tunda külma selleks, et tuleks meelde, kui hea on ikkagi soe. Vahel on vaja olla magamata, et tuleks meelde, kui hea on oma voodis sooja teki all. Väga tihti ei mõtle me selle peale, et kui hea tegelikult on, kui sul on soe koht, kus olla ning et sul on oma voodi ning sul on süüa. Ning kui sa seisad kell 1 öösel bensiinijaamas keset suurt Saksamaad täiesti võõras linnas, mille nimi on VIST Damstadt(tegelikult oli Dortmund) ning kui sa oled juba 2 tundi seal külmetanud ning inimestelt küsinud, et ega nad Hamburgi poole ei lähe ning kui kõik need inimesed on läinud igale poole välja arvatud Hamburgi, siis meenuvad just sellised asjad nagu soe voodi, kodune keedukartul võiga ning isetehtud õunamahl. Ning need asjad tunduvad praegusel hetkel lihtsalt parimad maailmas. Lõpuks siis otsustasin ma Wcsse sooja minna(sisse ei lastud, teenindati luugi kaudu, aga WC-sse sai väljast ka). Seal tuli mulle meelde, et paber hoiab sooja. Siis mässisin oma külmunud päkad vetsupaberisse ning panin natuke kinga sisse ka. Ei jõudnud veel välja tulla, kui Cristi uksele koputab ning palub välja tulla. Terve selle 2 h jooksul küsisin mina inimestelt, kuhu nad lähevad ning enne vetsu minekut ütlesin talle, et nüüd on sinu kord. Ja oligi nii – esimene inimene, kellelt Cristi küsis, läks selles suunas, mis meil vaja oli. Küll ainult 80 km edasi Münsterisse, kuid ikkagi saime lõpuks sellest tobedast linnast välja. Praegu istun Münsteris Burger Kingis ning mul on päris hea, ainult hooti käivad külmavärinad. Mõtlen aga veidi hirmuga selle peale, et see koht pannakse kell 5 kinni ja see on juba tunni aja pärast...prrr....
Ostsin nüüd endale ühe sooja kakao, läpakast mängin Ronan Keatingut ning mõtlen headele asjadele, mis on olnud ning et elu on ilus, vähemalt veel järgmised pool tundi ning see on tore:)
Kakao sai otsa, ma tunnen, et nüüd mul on soe ..... see on kirjeldamatult hea tunne:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar