Seikluspark - iseloomu indikaator

Seikluspark on täiesti geniaalne leiutis. See ei ole pelgalt koht meelelahutuseks. See on midagi palju enamat. Seikluspark mängib sõna otseses mõttes sinu iseloomuga pannes proovile kõikvõimalikud nüansid selles. Kui ma peaksin kunagi mõnda meeskonda juhtima, siis üks esimesi kohti, kuhu ma need inimesed tooks, on seikluspark. Teine asi oleks ilmselt õhtu rohke veiniga, et teada saada, kes kuidas tegelikult käitub ning mida tegelikult mõteleb:)

Meie käisime ka IBO rahvaga seikluspargis. Täiesti uskumatult hästi tulid välja inimeste karakterid: kes oli meeskonnatöö aldis, kes mitte, kes rohkem julge, kes riskialtim, kes nõrga enesedistsipliiniga, kes isekas, kes abivalmis, kes juhtivam ning kes järgija. Eelkõige tuli aga inimeste puhul välja see, kuidas saadi hakkama vaimsete raskuste ületamisega. Minu jaoks oli kogu seikluspark täielik eneseületamine oma hirmudega võitlemise võtmes, samas ka suur väljakutse. Ma ikka kohutavalt kardan kõrgusi ning ei ole eriti usaldav inimene kõiksugu konstruktsioonide suhtes nagu julgestusköis jms. Küll aga, kui kõik asjad tehtud sai, siis oli lihtsalt kõige mõnusam tunne. See nõudis tohutult sisemist võitlust oma hirmudega, et mitte alla anda ning otsustavust.

Enim imetlesin selle ürituse ajal meie 60-aastast Günterit, kes tegi kaasa kõiges, mis talle füüsiliselt vähegi võimalik oli sh vabalangemine. Täielik respekt.PILT: Günter, kes just hüppas.

Ootamatult Prantsusmaal

Teine kord võib juhtuda nii mõndagi kummalist. Võib-olla peaks piinlik ka olema, aga tol hetkel ma veel ei teadnud, kus asub Strasbourg ning millega seal tegeletakse. IBOsse olid külla tulnud sama organisatsiooni Itaalia esindajad, kaks väga meeldivat naisterahvast, kelle tuleku puhul korraldati neile ning tänu nendele ka meile, erinevaid üritusi. Üks nendest üritustest oli Strasbourgi külastamine. Eelnevalt ma väga ei süvenenud ka sellesse, kuhu me läheme, istusin aga hommikul autosse, sest teised olid soovitanud Strasbourgi minna, pidi ilus linn olema. Sõidame ja sõidame ning äkki vaatan, et kuidagi kahtlaselt mitte-saksakeelsed sildid on teepervedel. Lõpuks tuligi välja, et oleme märkamatult Prantsusmaale jõudnud ning Strasbourg ise asub ka suureks üllatuseks Prantsusmaal.

Strasbourg on väga armas maaliline ning tõenäoliselt ilusaim linn, mida seni näinud olen. Seal asuvad Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Parlament, kuigi viimane käib koos ka Brüsselis. Kuigi mitte kaugel Saksamaast, oli tunda täiesti teistsugust õhkkonda linnapildis. Inimesed olid sõbralikumad, riietusid vabameelsemalt, selgelt rohkem oli mustanahalisi.
PILT: Minust vasakul on meie bussijuht Günter ning paremal itaallannad.

Tere taas!

10 kuud on möödas minu viimasest postitusest ning peaaegu aasta viimati kajastatud sündmusest. Ometi andsin ma endale lubaduse, et Eestisse jõudes kirjutan oma blogi lõpuni. Praegu natuke mustandmaterjali sirvides avastasin mitmeid asju, mille praeguseks olin juba jõudnud unustada. Samas on kindlasti teemasid, mida võiks ikkagi avaldada. Ilmselt enam mitte selle vahetu emotsiooniga, kuid kasvõi osaliseltki, veidi teise nurga alt. Osasid asju tuleb aga lihtsalt veidi korrigeerida, sest jutt ise on tegelikult ammu olemas.

Ennäe imet!

Hääletamisretkest. Isepuhastuv vetsupott oli filmimist väärt nähtus, mille osaliseks mul ühes Saksamaa kiirtee tualettruumis õnnestus saada. Vabandused ette ära, kui teil kael peaks veidi kangeks jääma, sest ma olen ikkagi amatöör-filmija:) Teine võimalus on ekraan külili keerata.

Kui palju ikka inimesel vaja on?

Hääletamisretkest. Järgnevad read sai vahetu emotsiooniga Burger Kingis kirja pandud.

Vahel on vaja tunda külma selleks, et tuleks meelde, kui hea on ikkagi soe. Vahel on vaja olla magamata, et tuleks meelde, kui hea on oma voodis sooja teki all. Väga tihti ei mõtle me selle peale, et kui hea tegelikult on, kui sul on soe koht, kus olla ning et sul on oma voodi ning sul on süüa. Ning kui sa seisad kell 1 öösel bensiinijaamas keset suurt Saksamaad täiesti võõras linnas, mille nimi on VIST Damstadt(tegelikult oli Dortmund) ning kui sa oled juba 2 tundi seal külmetanud ning inimestelt küsinud, et ega nad Hamburgi poole ei lähe ning kui kõik need inimesed on läinud igale poole välja arvatud Hamburgi, siis meenuvad just sellised asjad nagu soe voodi, kodune keedukartul võiga ning isetehtud õunamahl. Ning need asjad tunduvad praegusel hetkel lihtsalt parimad maailmas. Lõpuks siis otsustasin ma Wcsse sooja minna(sisse ei lastud, teenindati luugi kaudu, aga WC-sse sai väljast ka). Seal tuli mulle meelde, et paber hoiab sooja. Siis mässisin oma külmunud päkad vetsupaberisse ning panin natuke kinga sisse ka. Ei jõudnud veel välja tulla, kui Cristi uksele koputab ning palub välja tulla. Terve selle 2 h jooksul küsisin mina inimestelt, kuhu nad lähevad ning enne vetsu minekut ütlesin talle, et nüüd on sinu kord. Ja oligi nii – esimene inimene, kellelt Cristi küsis, läks selles suunas, mis meil vaja oli. Küll ainult 80 km edasi Münsterisse, kuid ikkagi saime lõpuks sellest tobedast linnast välja. Praegu istun Münsteris Burger Kingis ning mul on päris hea, ainult hooti käivad külmavärinad. Mõtlen aga veidi hirmuga selle peale, et see koht pannakse kell 5 kinni ja see on juba tunni aja pärast...prrr....

Ostsin nüüd endale ühe sooja kakao, läpakast mängin Ronan Keatingut ning mõtlen headele asjadele, mis on olnud ning et elu on ilus, vähemalt veel järgmised pool tundi ning see on tore:)

Kakao sai otsa, ma tunnen, et nüüd mul on soe ..... see on kirjeldamatult hea tunne:D