Kommuun Olgashofis

Kui Saarmundis nädalake veedetud sai, suundusime otse Berliini lähistelt Põhja-Saksamaale. Lähim suurem linn on Wismar. Külakese nimi on Olgashof ning siin veedame järgmised 2 nädalat. Tegemist on kommuuniga, kus elab umbes 10 inimest, kel igaühel oma elufilosoofia. Olemuselt on nad anarhistid, reeglitest vabad hinged. Igaüks võib tegeleda sellega, millega tahab, ainus tingimus on see, et kõik teised peavad sellega nõus olema. Demokraatiat kui enamuse võimu siin ei eksisteeri ning ei praktiseerita. Tähtsamad otsused tehakse kommuuni koosolekul ning räägitakse niikaua kuni jõutakse kompromissini ning kõiki rahuldava tulemuseni.
Siinne kommuun on asutatud ligi 7 aastat tagasi. Kunagi oli see koht puuetega inimestele, kuid Hitleri võimu ajal sellised kohad pandi kinni. Hiljem asus siin probleemsete poiste kool, kuid peale Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist liideti see mingi teisega ning tegevus viidi siit minema. Meie kommuun kuulub mingisse kommuunide liitu, mis ühendab omalaadseid. Selles liidus on kommuunid, kus inimesed elavad rahumeelselt koos ning neil ei ole "pealikke". Saksamaal on ka teistsuguseid kommuunne, kus järgitakse ühte elufilosoofiat ning ühe liidri ehk juhi ümber kogunevad tema jüngrid õpetuse saamiseks. Üks vanem mees Stefan rääkis mulle, kuidas tema kunagi 20 aastat tagasi oli Indias ühes 10 000 inimesegakommuunis elanud. Üldiselt ei ole kommuunides oluline usk, vaid vaimne kasvamine läbi enesesse süvenemise. Leidub ka inimesi, kes rändavad ühest kommuunist teise õppides tundma erinevaid elukäsitlusi.
Kommuunis elamine ei ole tasuta. Stefan maksab näiteks kuus 350 eurot, samas talle meeldib siin ning 75 aastane mees nagu ta on, leiab siit rohkem seltsi ning ei pea üksindust tundma.
Olgashofi projektiga aitame neil külalistemaja ehitust jätakata ning puude hoiukohta ehitada.

Saksa keel

PILT: Kes suudab samamoodi teha, saab auhinna!

Juba algusest peale on mul mõned saksakeelsed sõna kõrvu jäänud, mis meie keeles näiteks hoopis midagi muud tähendavad. Üldse arvavad siin inimesed varsti, et eesti keel on üks ütlemata ropp ning siivutu keel. Neile meeldib väga ka meie "terviseks". Meil on sellise lõpuga sõnu ju palju. Inglise keeles võib öelda ka "terrible sex", see teeb neile alati palju nalja. Selle peale aga, kui ma ütlen, et eesti keeles on 14 käänet, teevad küll kõik suured silmad ning küsivad üle, et kas nad ikka õigesti aru said. Ma oskan paari asja leedu ja rumeenia keeles ka öelda, kuid neid ma siia kirjutama ei hakka:)

Siin väike valik sõnu saksa ja eesti keeles, õppige teiegi:

Ich bin im Laden – ma olen poes

Lärm – lärm

Lehm – savi

Leid – valu, mure

Leim – liim

Link – valelik; kahtlane

Lust – soov, tahtmine; lõbu, rõõm

Mann – mees; abielumees

Mantel – mantel; väliskumm

Mine – pliiatsisüsi; pastaka südamik; miin; kaevandus

Mitte – keskkoht, keskpunkt

Moor – raba

Moos – sammal

Mull – marli

Nähe – ligidus, lähedus

Nanu – tohoh, nonoh

Estin - eestlanna

Nuss - pähkel

Putzlappen – puhastuslapp

Witz – nali; anekdoot

Tisch – laud

Kunde – klient

Alias

Teises keeles suhtlemine on ikka huvitav. Siin Saarmundi campis suhtlevad Albertas, Ildar ning Peter omavahel vene keeles, natuke räägin ka kaasa. Kui vestlust alustan mina, siis räägime üldjuhul inglise keeles. Vahel on nii, et ei tule mingi sõna meelede või teine inimene ei tea seda sõna, mida mina parasjagu ütlen. Seejärel tuleb seletada see sõna kuidagi teistmoodi lahti. Mulle meenuvad kohe Eestis veedetud tunnid Aliase seltsis. Konkreetne koht, kus selles mängus omandatud oskusi rakendada on võimalik:)

Keelega saab nalja ka. Reedel, kui Gesa(ainuke sakslane grupis) oli juba ära sõitnud, tekkis mõte, et võiks kõik korraga igaüks rääkida oma keeles - mina eesti, Albertas leedu, Peter bulgaaria, Cristy rumeenia ning Ildar mingit ugrimugri keelt, mida ta veel peale vene keele oskas. See oli väga väga naljakas, eriti seetõttu, et mitte keegi meist kellegi teise emakeelt ei osanud ning mitte midagi üksteise sõnadest aru ei saanud. Igaüks rääkis oma keeles mingit juttu, kuid vastavalt miimikale või isegi teatud sõnadele(näiteks tee) oli täiesti võimalik aimata, mida teised räägivad. Vahepeal jäin ma peaaegu uskuma, et Albertas, Peter ja Cristy räägivad ühte ja sama keelt, nii hästi mängisid välja.

Keele õppimise koha pealt püüan ma ise võimalikult ettevõtlik olla. Ostsin endale vihiku ning nüüd kirjutan kõik sõnad eesti keeles üles, mida ma näiteks tööl olles kasutan. Kodus tõlgin ära ning järgmisel päeval juba püüan samu asju saksa keeles öelda. Samuti alustasin Karlssoni lugemist, kuid sellega on hetkel veel nii, et iga teist sõna tuleb tõlkida.

Neid päris sakslasi püüan siin heas mõttes ära kasutada ning neilt võimalikult palju infot ning abi saada. Saarmundi projektis osalenud Gesa joonistas mulle näiteks inimese ning kirjutas kõrvale kõikide kehaosade nimetused. Jõudsime isegi veidi grammatikani. Püüan ise ka saksa keeles rääkida nii palju sõnu kui ma tean. Tihtipeale miksin neid inglisekeelsete sõnadega ning kokku tuleb hübriidlause saksa keelest ja inglise keelest, kuid parem see kui üldse mitte midagi. Vähemalt jäävad mulle sõnad meelde, kui ma neid kasutan ning nendele mõtlen.

Juhtimisõppetunnid

Siin Saarmundis meenuvad mulle teine kord projektijuhtimise loengud, kus sai arutatud projekti efektiivsust, inimeste koormust, tööjaotust jne. See projekt on hea halb näide:) Nädala alguses ei olnud meil eriti midagi teha ning inimesi oli üle, viimaseks päevaks, reedeks, kuhjus aga miljon ülesannet. Siis sadas ka meeletult ning me töötasimegi täis paduvihmas:) mis ei olnud tegelikult väga õudne, kuid tavaliselt seda lihtsalt ei tehta. Samuti võiks ülesandeid andes seletada lahti selle põhieesmärk, et oleks võimalik ise mõelda, kuidas on parem seda teha. Muidu koba nagu pimeduses - kraabid traatharjaga vana seina, kuid ei tea, milleks seda tegelikult vaja on ning kas peaks keskenduma telliskivide pinna puhastamisele või hoopis vahedele. Küsida ka ei saa, sest kedagi koha peal juhendamas ei ole. Jahh, vahet pole, mis tööga tegu on, juhtimisreeglid on ikka samad.

Ühe lõunapausi ajal sõime kreekapähkleid - ikka ise pidid koore katki tegema ning pähkli välja võtma. Hiljem avastasin, et meie maja ees kasvabki kreeka pähkli puu. See oli küll lahe avastus - ja kasvavadki niimoodi puu otsas ja ongi päris kreeka pähklid. LAHE:)

PILT: Täidame tsemendiga telliskivide vahesid

Potsdam

Üks päev otsustasin õhtul üksi Potsdamisse sõita, internetti oli vaja ning asju oli vaja osta. Potstam on Brandenburgi pealinn, võiks öelda et sama suur kui Tallinn. Ilus linn. Mulle oli see esimene kord täiesti üksinda võõrasse linna sõita. Hea kogemus ning paneb proovile keeleoskuse. Tagasi tulles seletasin 15 min infopunkti mehele, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, et ma tahan teada, millal järgmine buss Saarmundi sõidab. Lõpuks tulin läbi suure vihma trammi ja bussiga, sest ühtegi otsebussi enam ei läinudki. Potsdamist ostsin endale saksa keelse raamatu Karlsson vom Dach ehk Karlsson katuselt, kingad, kõrvaklapid ning veel mõnda vajalikku.
PILT: Triumfikaar:)

Hiirejaht

Viimased nädal aega olen tahtnud ühte videot üles panna ning sellega teie meelt lahutada, proovisin küll bloggisse üles laadida küll youtube´i, tegin sinna isegi kaks kontot:) Eile aga selgus kurb tõsiasi, et see video on lihtsalt liiga suur! Väike pildiline ülevaade sellest videost siiski on.

Sel samal õhtul, kui me luud leidsime, rääkisin ma oma toas telefoniga ning nägin hiirt kahe kapi vahelt välja piilumas. Mul on ennegi kokkupuuteid hiirtega olnud, kuid kiljatasin küll päris kõvasti. Nägin teda veel teist kordagi. Natuke kartsin magama minna ning jätsin ukse meie toa ning poiste toa vahelt ööseks lahti. Tehti veel nalja selle üle, et luude omanik on hiire kujul meid kummitama tulnud. Järgmisel päeval tulime kõik töölt ning siis avastas Chris enda voodist hiire. Püüdsime hiire kinni, panime karpi, siis nad natuke hirmutasid mind sellega ning pärast karpi avades avastasime, et hiir on surnud. Diagnoos - südamerabandus.

Mul on natuke piinlik ka muidugi:) Esiteks olen selles videos täiesti kõhu krampides, kuna olukord oli lihtsalt liiga naljakas. Teiseks on mul piinlik selle pärast, et see väike olevus oli kokkuvõttes ikkagi väga armas, kuid mina kiljusin nagu "eiteamis" tema peale. Eks siis näete seda videot, kui ma tagasi tulen ning saate natuke naerda!

Õhtul selgus, et me võiks teha sellele videole veel mitu järge „Killing the mouse 2“, „The mouse returns 3“, sest meil on neid siin rohkem kui üks.

Minu armastus - inimluud

Kaevasime jälle kraavi. Mina tassisin vahepeal telliskivisid hoovis, poisid kaevasid maja eest. Ühtäkki tuleb Cris ning näitab mulle mingit luud. Hmm, huvitav, ilmselt on see inimluu. Palusin neil mulle kindlalt öelda, kui nad midagi veel leiavad. Järgmiseks leidis Ildar inimese küünarvarreluu. Nüüd läks asi juba väga põnevaks ning ma ise läksin ka kraavi juurde vaatama. Tulid välja veel mõned luud ning kõige lõpuks, suur üllatus - inimese koljuluu:)











Oi oi oi, te ei kujuta ette, millisesse hasarti ma sattusin. Võtsin kõik need luud, muretsesin pintsli ning puhastasin need mullast. Esimesel kursusel sai veidi anatoomiat õpitud ning nüüd oli väga põnev arvata, mis luu kuhu kehaossa kuulub. Seejärel leidsin valget paberit ning pildistasin luid, kokku on mul neist 90 pilti:D Hiljem rääkis Almund, et see koht oli mitusada aastat tagasi olnud surnuaed. See seletab ehk ka nende luude päritolu.
Teate, seda ei juhtu just tihti, et Liis nii kirge täis millegi suhtes läheb. See on võrreldav tundega, kui ma ükskord Heleeni sünnipäeval elektrikitarri sain mängida. Mõelda, et see oli kunagi päris inimene, et see, elas kunagi päris elu(mu kõhutunne ütleb, et need luud kuulusid naisterahvale). Samuti võis fantaseerida, kuidas ta suri, sest koljus oli auk. Äkki ta tapeti? Miks on kolju siseküljes veretriip? Kui vanad need luud on? Miks nad olid laiali ning mitte üheskoos? Kõik need küsimused... Muu maailm justkui kadus mu ümbert selleks ajaks, kui neid luid puhastasin ning uurisin. Nagu siis, kui ma teine kord Hercule Poirot eesti televisioonist süvenenult vaatan. Ma olin õnnelik:)
Teised mu ümber pärast küsisid, et ega ma antropoloogiat ülikoolis ei õppinud ning kas ma olen arheoloogiahuviline? Cris aga näiteks kartis neid luid ning oli võib-olla veidi ebausklik. Ei tea, Rumeenias pidi olema selline komme, et iga seitsme aasta tagant kaevatakse omaste haud üles ning avatakse kirst. Imelik asi. Äkki selle pärast.

Asustajad

Kes meil siin siis on. Albertas, kes oli minuga juba eelmisel projektilgi. Peter, kes on Bulgaariast, äkilise loomuga, kuid viisakas ning tal pidi 4 girlfrendi hetkel olema. Ildar, kes on Venemaalt Ufast ning ta on üliõpilane. Ildar naeratab kogu aeg ning on rahulik. Cristinel, uustulnuk Rumeenias, kes palus ennast Cristyks kutsuda, kuid mina kutsun teda Chrisiks, kuna Christy on meil Eestis Kristi ja see on naise nimi. Emotsionaalne, küllaltki soe inimene, kuid alguses ta mulle eriti ei meeldinud. Gesa, ainuke tüdruk peale minu. Sakslane. Lõpetas just keskkooli ning läheb aastaks vabatahtlikuks Bulgaariasse.

Täna oli hea päev. Esimene tööpäev. Kaevasin kraavi torude jaoks, mis peaks majja elektrit ning vett viima:) Kui te vaid teaksite, kui raske on tegelikult kraavi kaevata, eriti kui maa sees on juured.

Hommiku- ja õhtusöögi teeme ise oma elamises. Lõunasöögi toob meile Almund. Täna tahtsime õhtusöögiks teha spagette, mis meile siia olid jäetud, kuid üleval köögis ei olnud ühtegi potti ega panni. Meile anti ka alumise korruse võtmed juhuks, kui meil midagi vaja peaks minema. Läksime sinna potti otsima, kus spagette keeta. Köögist ei leidnud me midagi. Siis läksime möödaminnes lihtsalt vaatama ühte vaba aja ruumi. Ja mis me sealt leidsime – ASUSTAJAD. See oli vaja kindlalt kaasa võtta. Õhtusöögiks tegime kõik koos sooje võileibu ahjus, väga head olid. Seejärel mängisime Asustajaid(PILT: mina, Ildar, Albertas, Christinel, Peter ning Gesa teeb pilti). Õnneks saksa tüdruk oli ka peale minu seda mängu enne mänginud, kuid teised mitte. Just siis, kui hakkasime reegleid seletama, helises ühtäkki minu telefon ning kuulsin alguses mingit imelikku müra, mõtlesin, et telefon on kellelgi kotis lahti läinud(Madise tel. number on mul teises telefonis, pikem jutt, aga ma nägin ainult numbrit, seega ei teadnud ka, kes helistab). Kuid jäin kuulatama – siis hakkasin aru saama, et see on ju MEIE laul – „Ei ole üksi ükski maa“ ning siis meenus, et täna algasid ju Tudengite Sügispäevad ning on Öölaulupidu. Kuulasin terve loo ära ja kuulsin tuttavaid hääli laulmas, laulsin isegi veidi kaasa. See kõne oli väga armas, kuigi ma ühtegi sõna helistajaga rääkides ei vahetanud. Sain kah osa öölaulupeost! Kui kõne lõppes, asusin tagasi laua juurde ning saksa tüdruk oli just lõpetanud mängu seletamise. Oi oi, no sai ikka nalja nabani. Mina ning sakslane olime eraldi(mina olin muidugi punane), Ildar ja Albertas olid ühes võistkonnas ning Peter ning Chris teises. Pole vist kordagi veel nii palju siin saksas naerda saanud kui täna õhtul, see oli ikka tõesti naljakas. Selleks, et mõista, peab muidugi ise seda mängu mänginud olema. Meenusid loomulikult Eestis veedetud kaunid tunnid Asustajate seltsis. Viimane kord kantseleis oli eriti lõbus:D

Enne uinumist mängisin veel korra oma läpakast „Ei ole üksi ükski maa“.

Saarmund

Saarmund, kus ma järgmised nädal aega veedan, on külake Potsdami külje all. Potsdam on aga linn, mis nüüdseks kokku kasvanud Berliiniga ning seda võib kutsuda Berliini äärelinnaks. Elukohaks siin on meil Laste päevakodu ülemine korrus(usklike sugemetega) ning tööl käime paarsada meetrit eemal ühe naisterahva, kelle nimi on Almund, hoovis. Almund on igati tore naine - ta on pastor kohalikus kirikus ning ta oskab viiulit mängida. Almundil on ülitore koer nimega Lakuma, kellele meeldib hirmsasti mängida ning ta on tark. Hoovis on Almundil väike vana laut, millest tulevikus peaks saama koht, kus on võimalik ööbida. Saarmund oleks üks peatuskohtadest inimestele, kes teevad läbi pika usuteekonna ühest punktist teise. Piligrams - nii neid inimesi kutsutakse. Oh jah, juba ette rutates ütlen selle maja kohta, et 10 korda kergem oleks ehitada täiesti uus.

Väike prints

Eile oli Wormsis(see koht, kus me projektidevahelisel ajal oma asju hoiame ning oleme) Antiel ning Peteril, kahel vabatahtlikul, sünnipäev. Sai veidi süüa, juua ning tantsida.

Täna sõitsime Wormsist Saarmundi 10 tundi rongiga. Veidi peatusime ka Frankfurdis.

Sõidu ajal lugesin läbi „Väikese printsi“, mille Katre mulle enne ärasõitu kinkis. Ilmselt ei ole ma kuigi originaalne kui ütlen, et mulle meeldis see koht taltsutamisest. Sealt on pärit ka laused, mida Getter teine kord tsiteerib: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“

„Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks.“
„Aeg, mille ma oma roosi peale kulutasin...“ kordas väike prints, et see meelde jääks.
„Inimesed on unustanud selle tõe,“ ütles rebane. „Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...“
„Ma vastutan oma roosi eest...“ kordas väike prints, et ka see meelde jääks.

Aitäh Katre:)