Kommuun Olgashofis

Kui Saarmundis nädalake veedetud sai, suundusime otse Berliini lähistelt Põhja-Saksamaale. Lähim suurem linn on Wismar. Külakese nimi on Olgashof ning siin veedame järgmised 2 nädalat. Tegemist on kommuuniga, kus elab umbes 10 inimest, kel igaühel oma elufilosoofia. Olemuselt on nad anarhistid, reeglitest vabad hinged. Igaüks võib tegeleda sellega, millega tahab, ainus tingimus on see, et kõik teised peavad sellega nõus olema. Demokraatiat kui enamuse võimu siin ei eksisteeri ning ei praktiseerita. Tähtsamad otsused tehakse kommuuni koosolekul ning räägitakse niikaua kuni jõutakse kompromissini ning kõiki rahuldava tulemuseni.
Siinne kommuun on asutatud ligi 7 aastat tagasi. Kunagi oli see koht puuetega inimestele, kuid Hitleri võimu ajal sellised kohad pandi kinni. Hiljem asus siin probleemsete poiste kool, kuid peale Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist liideti see mingi teisega ning tegevus viidi siit minema. Meie kommuun kuulub mingisse kommuunide liitu, mis ühendab omalaadseid. Selles liidus on kommuunid, kus inimesed elavad rahumeelselt koos ning neil ei ole "pealikke". Saksamaal on ka teistsuguseid kommuunne, kus järgitakse ühte elufilosoofiat ning ühe liidri ehk juhi ümber kogunevad tema jüngrid õpetuse saamiseks. Üks vanem mees Stefan rääkis mulle, kuidas tema kunagi 20 aastat tagasi oli Indias ühes 10 000 inimesegakommuunis elanud. Üldiselt ei ole kommuunides oluline usk, vaid vaimne kasvamine läbi enesesse süvenemise. Leidub ka inimesi, kes rändavad ühest kommuunist teise õppides tundma erinevaid elukäsitlusi.
Kommuunis elamine ei ole tasuta. Stefan maksab näiteks kuus 350 eurot, samas talle meeldib siin ning 75 aastane mees nagu ta on, leiab siit rohkem seltsi ning ei pea üksindust tundma.
Olgashofi projektiga aitame neil külalistemaja ehitust jätakata ning puude hoiukohta ehitada.