Minu armastus - inimluud

Kaevasime jälle kraavi. Mina tassisin vahepeal telliskivisid hoovis, poisid kaevasid maja eest. Ühtäkki tuleb Cris ning näitab mulle mingit luud. Hmm, huvitav, ilmselt on see inimluu. Palusin neil mulle kindlalt öelda, kui nad midagi veel leiavad. Järgmiseks leidis Ildar inimese küünarvarreluu. Nüüd läks asi juba väga põnevaks ning ma ise läksin ka kraavi juurde vaatama. Tulid välja veel mõned luud ning kõige lõpuks, suur üllatus - inimese koljuluu:)











Oi oi oi, te ei kujuta ette, millisesse hasarti ma sattusin. Võtsin kõik need luud, muretsesin pintsli ning puhastasin need mullast. Esimesel kursusel sai veidi anatoomiat õpitud ning nüüd oli väga põnev arvata, mis luu kuhu kehaossa kuulub. Seejärel leidsin valget paberit ning pildistasin luid, kokku on mul neist 90 pilti:D Hiljem rääkis Almund, et see koht oli mitusada aastat tagasi olnud surnuaed. See seletab ehk ka nende luude päritolu.
Teate, seda ei juhtu just tihti, et Liis nii kirge täis millegi suhtes läheb. See on võrreldav tundega, kui ma ükskord Heleeni sünnipäeval elektrikitarri sain mängida. Mõelda, et see oli kunagi päris inimene, et see, elas kunagi päris elu(mu kõhutunne ütleb, et need luud kuulusid naisterahvale). Samuti võis fantaseerida, kuidas ta suri, sest koljus oli auk. Äkki ta tapeti? Miks on kolju siseküljes veretriip? Kui vanad need luud on? Miks nad olid laiali ning mitte üheskoos? Kõik need küsimused... Muu maailm justkui kadus mu ümbert selleks ajaks, kui neid luid puhastasin ning uurisin. Nagu siis, kui ma teine kord Hercule Poirot eesti televisioonist süvenenult vaatan. Ma olin õnnelik:)
Teised mu ümber pärast küsisid, et ega ma antropoloogiat ülikoolis ei õppinud ning kas ma olen arheoloogiahuviline? Cris aga näiteks kartis neid luid ning oli võib-olla veidi ebausklik. Ei tea, Rumeenias pidi olema selline komme, et iga seitsme aasta tagant kaevatakse omaste haud üles ning avatakse kirst. Imelik asi. Äkki selle pärast.