2600 km häälega

Hääletamine
Hääletamiseks on vaja kõigest kolme eeldust: pead olema piisavalt hull, peab olema piisavalt hea motivatsioon ning piisavalt vähe raha. Minul oli väga hea eesmärk, Elina ja endised elukaaslased süda tänavalt, kes kogunesid 19. oktoobril Taanis, seal, kus Elina 4 kuud rahvaülikoolis õpib. Pealegi oli Elinal tulemas sünnipäev ning seetõttu ei saanud mitte minemisele mõeldagi. Tuli teha endast kõik olenev. Raha mul loomulikult ei olnud, sest reisimine on siin kallis ning vaene vabatahtlik palju ei teeni. Seetõttu tuli valida see "hull" viis reisimiseks - hääletamine.

Tähelepanu, valmis olla, läks!
Ilmselt ei ole ma piisavalt naiivne, et nii pikka teekonda üksi ette võtta ning turvalisuse huvides moositasin Cristi endaga kaasa. Ega ta algul väga tulla ei tahtnudki, kuid üks õige rumeenlane ei saa ju noort neiut üksi ka maanteele lasta ning nii me siis läksimegi kahekesi. Mul oli ostetud Saksamaa kaart, millest hiljem tee peal päris palju abi sai. Selle pealt arvestasime ühe otsa pikkuseks Wormsist Viborgi 1300 km. Veidi arvutades selgus, et suhteliselt raske on seda teekonda ühe päevaga läbida, ertiti kui alustada saame alles lõunast. Seetõttu organiseerisime endale ööbimiskoha Hamburgi ühe internetilehekülje kaudu, kus inimesed vahetavad kontakte teiste reisijate-hääletajatega. Start reedel 19. oktoobril kell 13.24 Wormsist IBO kontorist. Söögiks võtsime kaasa võileivad ja banaanid.
Kõigepealt tuli saada kiirteele ning sealt otse võtta suund üles põhja. Kiirteeni jõudsime suhteliselt ilusti ning seal võttis meid peale üks tore autojuht, kuid peale Frankfurti oleks ta pidanud meid maha panema, aga kiirteedega on kord sellised lood, et alati ei leidu vajalikku bensiinijaama ning tee peal niisama peatuda ei tohi. Seetõttu vahetas ta kiirteed ning nüüd sõitsime hoopis Dortmundi, mitte Hannoveri poole. Õnneks oli suund loodesse ka enam-vähem õige tehes küll väikese ringi.

Liiklusõnnetus
Saksamaa kiirteed on nelja- või kuuerealised, ühes suunas vastavalt kaks või kolm rida ning sõita võib enamasti nii kiiresti kui tahad. Keskmiselt on kiirus umbes 140km/h. Sõit kulges kenasti kuni selleni, kui ühtäkki nägime enda ees terve rodu praktiliselt seisvaid autosid. Ummik võiks selle kohta öelda, kuid tegelikult oli see midagi veel hullemat. 3 tunni jooksul liikusime oma autoga kõigest 500 meetrit. Ootamise ajal jõudsime autojuhiga juttu ajada, tervelt kaks korda kiirtee kõrval pissil käia ning läpakast pool "Helisevast muusikast" ära vaadata. Hiljem nägime, et kiirteel oli toimunud suur rekkaõnnetus ning seetõttu korraldati liiklus ümber. Meile olid need kolm tundi aga otsustava tähtsusega, sest saabus pimedus ning hääletaja jaoks ei ole pimedus kõige meeldivam kaaslane.

Külm öö
Dortmundi jõudes seiklesime veidi linna ümber, kuna seal on palju ristuvaid kiirteid, kuni lõpuks kui kell oli 23.00 jõudsime ühte bensiinijaama, mis asus enne Hamburgi suunas kulgevat kiirteed. Külm oli, veidi tibutas vihma. Selleks hetkeks oli selge, et me Hamburgi enam ei jõua, sest see asus ligi 400 kilomeetri kaugusel. Lisaks oli juba öö ning enamus inimesi, kes bensukasse sattusid, läksid sel kellaajal koju. Vahepeal oli selline tunne, et läheks hea meelega magamiskotiga põõsa alla, kuid kuna õhk oli niiske ja külm ning telki ka polnud, siis oli targem ikkagi edasi püüda leida kedagi, kes sõidaks Hamburgi poole. Lõpuks kahe tunni pärast leidsime inimese, kes läks Münsterisse, 40 km edasi, kuid meie jaoks õiges suunas, mis oligi kõige olulisem. Põhilise osa ööst veetsime kohalikus Burger Kingis. Peale kella viite, kui söögikoht kinni pandi, liikusime edasi püüdes sellest linnast välja saada, ikka kiirteele. Hommik oli ilus oma päikesetõusuga. Kiirteel saime järjest kahe rekka peale, kus mul isegi ühe tunni magada õnnestus.

Saksa politsei
Hamburgi jõudsime umbes 12 paiku. Üks hea koht hääletamiseks oli paar meetrit peale kiirtee märki. Mõned autod pidasid kinni, kuid ei läinud õiges suunas. Lõpuks tuli politsei. Arvatavasti oli keegi neile helistanud ning meist teada andnud. Mind pandi ühte bussi ning Cristi teise politsei autosse ning sõidutati veidi edasi teise kohta, kus samuti kiirtee algust tähistav märk. Seekord soovitasid nad selle märgi ees hääletada ning ähvardasid rahatrahviga kui veel kord peaksime nii tegema. Muidu olid politeinikud sõbralikud ning viisakad.

Abivalmis jalgrattur
Ei ole hääletamine midagi nii kerge. Pidevalt pead jälgima, et keegi sind vales kohas maha ei pane või valesse kohta ei viiks. Peale politsei juhtumit palusime ennast ühtedel viia järgmisesse kiirtee bensukasse, kus tõenäosus peale saada on palju suurem. Kui sõitma hakkasime, pöörasid nad aga hoopis teise kiirtee peale. Meil ei olnud enam midagi muud teha peale "pange meid maha" karjumise. Juba fakt, et sa oled vale kiirtee ääres tähendab võimalikku mitmetunnist rännakut õige juurde. Kui me lõpuks sellest autost välja saime, olin ma ülivihane. Ilmselt kõige raskem hetk selle teekonna ajal. Enne olime nii õiges kohas, kuid nüüd oli raske isegi aru saada, kus suunas me edasi peaks hääletama, et Hamburgi tagasi saada. Meist sõitis mööda üks jalgrattur, kes olukorda veidi selgitas ning andis suuna kätte, kuid ütles, et see on ikka väga paha koht, kus me hetkel olime. Möödus tulutu pooltund. Seejärel peatus üks auto ning juhi kohal istus seesama meile juba tuttav jalgrattur. Ta viis meid 15 km edasi kiirtee bensukasse. Suurt tänu väärt tegu oli see. Hääletamisel kõige olulisem ongi asukoht.

Lisan siia kaardi loode piirkonnast - Dortmundist, kus me öösel bensukas passisime, Münsterist, kus Burger King oli ning Hamburgist, kus on näha kaks kiirteed - üks Kieli poole, mis oli õige ning teine, see vale teeots: kaart


Hääletav hollandlane
Edasi kohtasime teel veel ühte Hollandi poolt tulnud taanlast, kellel oli mootoratas katki läinud ning selle tõttu samuti hääletas. Ta pakkus meile kanepit(mida me ei võtnud vastu) ja temaga sai paar autot koos sõidetud. Oli hästi sõbralik muheda olemisega.

Taani valekabanoss
Taani jõudes nägin ma ühte Statoili. Mul oli nii mõnus eestine tunne. Jooksin sisse suures õnnes, et soetada endale hea kodune kabanoss, kuid tuli välja, et nende vorstid siin on hoopis teistsugused, polegi nagu päris. Kuna hind oli ka poole kallim(umbes 65 krooni eesti rahas), siis jäi ost sooritamata.

Saksa neiu bemmiga
Taanis oli vaikselt juba päike silmapiiri taha kadumas ning meil veel 200 km minna. Niisama bensukas hääletades tundus, et jäämegi sinna. Läksime tankimisautomaatide juurde ning ma küsisin ühel neiult, et kas ta sõidab Arhusi poole. Läks õnneks. Ütles küll, et ta muidu kunagi hääletajaid ei võta ning Cristi pidime ka turvalisuse huvides tagaistmele panema. Muide, tegemist oli sakslasega. Küll ta siis otsis oma linnakest GPRsiga. Meie õnneks asus tema linnake kõigest 40 km kaugusel Viborgist - linnast, kus Elina meid ootas. Heas usus otsustasime lõpuni temaga sõita. Neiu kohtus seal oma austerlasest noormehega ning kuna kell oli juba palju, siis otsustasid nad meid Viborgi ära viia. Kummaline oli aga see, et tee peal jõid nad roolis mõlemad šampust ja viskit, mängis tõsine Rammstein ning suitsu tehti ka. Kiirusest ei ole mõtet rääkida, hea, et tervelt kohale jõudsime. Nad olid jah sellised veidi "karvaste" stiilis. Muidu toredad.

Eestlased
Kell 21.00 laupäeva õhtul jõudsime lõpuks Viborgi Rahvaülikoolini. Maja peaukse ees seisid Ivar, Taavi ja Elina ringis ning ei vaadanudki meie poole. Kui nendeni jõudsime, siis pöörasid nad äkki ringi, hakkasid laulma "mis värvi on armastus" ning embasid niii kõvasti, mis oli niii hea. Elina oli hästi sõbralik ning külalislahke, anti süüa ja juua. Cristi läks magama, sest ta oli väsinud, meie pidutsesime üheskoos nagu "Eesti hullud" kunagi. Tore oli üle pika aja jälle eesti keeles rääkida ning eesti keelt kuulda.

Lõpuks edu
Tagasi läksime hommikul juba. Kodulinna Wormsi jõudsime märkimisväärsed 10 tundi kiiremini kui Taani minnes. Saime ühe rekka peale, kes sõitis Lõuna-Saksamaale välja. Pärast seda vedas ka hästi ning lõpuks toodi veel koduukseni ära. Sai ära käidud, rahaline kulu umbes 15 eurot inimese kohta, mis läks söögile. Lõpuks oli hea tunne.

Elagu püksid!

Peale Olgashofi anarhistide kommuuni saadeti mind Cristiga kaheks nädalaks Wormsi, meie siinsesse kodulinna, kus asub IBO(Internationaler Bauorden - organisatsioon, mille kaudu siin olen) kontor ning all keldrikorrusel ka meie toad, köök ning pesemisruumid. Seekord tegime rekord rongisõidu ehk siis 12,5 tundi põhjast lõunasse.

Sain tunda, mida tõeline IBO tähendab. Siinkohal hoiab Liis kahe käega peast kinni ning ütleb: "Oi oi oi oi oi oi", mis ei tähenda head. Teisel päeval tuli tööle uus töötaja bulgaarlanna Irina, kelle ülesandeks on vabatahtlike(minu ja teiste) eest hoolitsemine - rahad, projektide külastamised, paberid, probleemid jms. Selle sama päeva õhtupoole suutsin ma meie peabossi Peteriga juba sellisesse sõnavahetusse sattuda nii, et see esimene tööpäev talle vist pikaks ajaks meelde jääb. Lootused Irina suhtes olid kõrged, kuid nüüdseks on selgunud, et ta on vaid Peteri käepikendus ning ei jaga ise üldse matsu välja. Rohkem ei taha ma praegu IBOst rääkida. Ütlen vaid, et nii palju, kui mul nendega kokkupuuteid on olnud, olen pidanud ka vaidlema. Supernäide kõigest, mida üks organisatsioon ei tohiks teha. Õnneks ei ole nad pahatahtlikud, kuid lihtsalt ei saa maailma asjadest aru. Mulle aga ei meeldi pimesi alluda ning lollusi kannatada.
Tol õhtul, kui see sõnavahetus oli, läksin päris endast välja ning marssisin lõpuks sõna lausumata kontorist ära oma tuppa. Veidi aja pärast koputab uksele Irina ning toob paar kompromissi ning järeleandmist kuulutavat sõnumit. Tal on kaasas ka üks pappkast. See on mulle? Kas tõesti?
Kuidas ühe hetkega võib kõik totaalselt muutuda! Ma olin kõige õnnelikum inimene äkitselt:) Nimelt saatis sõber Madis mulle värske Eesti Ekspressi ning päris tööriided, millest ma seni kõige rohkem puudust tundsin. Vat see oli tõeline üllatus minu jaoks. Tuhat tänu, Madis!
PILT:Ma ei ole paksuks läinud, ärge muretsege. Need on lihtsalt tööpüksid suurus 52-54:)

Tore asi oli see, et meile Cristiga korraldati 2 nädalat kestvad saksa keele kursused eraõpetaja käe all. Kusjuures õpetaja oli rahvusest tegelikult venelane, kuid rääkis ainult saksa keeles. Minust sai aga vahendaja õpetaja ning Cristi vahel. Tundsin ennast kohe hästi:)
PILT: Õhtud saksa keele kodutööde seltsis.

Happy people

Võib-olla küsite, et kas meil siin midagi põnevat ka üldse toimus? Või et kuidas inimesed olid? jahh... Stephani oli üks piu-viu, nagu minagi vahel võin olla, kuid tihedamini:) Ta õpetas mulle veidi saksa keelt ning tänud selle eest. Tegelikult oli ta hea tüdruk, kuid vajas tähelepanu ning tunnustust. Nagu me kõik. Elena oli ka omaette frukt ning mina talle väga ei meeldinud. Küsisin kogu aeg "miks" iga asja peale ja ta ei osanud alati vastata. Martin, kes tuli teisel nädalal, oli väga lahe sell, tegi Cristyga pidevalt nalja. Huvitav, et selles laagris oli mul täpselt selline tunne, et ma võin teha või öelda täpselt seda, mida ma tahan. Ilmselt paistsin välja üks mõnus ülbik, aga tegelikult olen ma ju väga õrna hingega, kuid seda keegi õnneks ei tea.

Cristyga on meil eriline suhe. Esimesed nädal aega Saarmundis me vist vihkasime üksteist ning kui teada saime, et peame kaks nädalat järgmisel projektil ka koos olema, siis hoidsime mõlemad kahe käega peast kinni. Küll aga olen ma kord juba selline inimene, kelle viha maksimaalselt 10 minutit võib kesta. Olgashofis läks olukord veidi paremaks. Tuli välja, et ta polegi nii hull, kui ma alguses arvasin.

Aga põnevat... Kogu aeg mindi nii vara magama, et õhtuti palju ei tehtudki. Samuti kutsusin inimesi küll endaga näiteks Rostocki või Schwerini, kuid eelistati koju jääda. Natuke aega ikka juurdlesin selle üle, et miks inimesed nii passiivsed on ning lõpuks jõudsin järeldusele, et mina olen lihtsalt harjunud ülitoredate ning aktiivsete inimestega enda ümber. Tavaline inimene ongi pigem passiivne. Laupäeva õhtul(Elena ja Stephani olid kahjuks juba läinud) korraldasin väikse peo moodi ürituse, mis oli täitsa ok. Kuid ei midagi erilist.
Üks asi veel, siin kommuuni liikmed tõmbavad vahel kanepit, aga see on avalik saladus.

Lühimatk

Mulle meeldib, et olen siin sunnitud suhteliselt tervislikke eluviise harrastama. Regulaarne ning tervislik toitumine, magan normaalselt, liigutan. Laupäeval, eelviimasel päeval, läksin jalutma ning mõtlesin lihtsalt, et vaatan, kuhu see tee viib. Jalutasin ja jalutasin ja tundus tobe juba sama teed pidi tagasi minna ning otsustasin ringi teha. Mingi hetk jõudsin aga sildini, mis näitas rongijaama 4 km, kuid rongijaamast Olgashofi oli veel lisaks 4 km. Lõpuks vaatasin veidi päikest ja neid ilusaid mullaseid põlde ning läksin oma valgete kingadega joonlaua meetodil otse üle põldude. Peale kahte kilomeetrit selgus, et tegin õige valiku ning olin kõigest ühe km kaugusel kommuunist. Väga ilus ning pikk jalutuskäik oli, käisin kokku umbes 15 km. Selle sama päeva õhtul vaatasin etv aktuaalseid kaameraid, sest meile pandi lõpuks wifi sisse. Mõnus:)

Kõrvitsasupp ja trummimäng

Mulle väga meeldivad siinsed toidud. Köögis on boss Jelka. Tal on väga esiletungiv kongus nina, mida on lihtsalt võimatu esmakohtumisel mitte märgata. Tore naine, elab siin oma kolme lapsega. Rene teadis meile ka tema kohta saladusi rääkida, näiteks magab ta kommuunis kahe mehega.

Meie ülesandeks oli iga päev keegi kööki Jelkale appi saata kui ta süüa valmistab. Avastasin, et mulle meeldib köögis tegutseda mitu korda rohkem kui ehitusel ning selle tõttu õnnestus mul õige mitu korda köögiabiline olla. See on väga põnev, sest ikka teevad sakslased asju teistmoodi kui eestlased. Samuti ei ole toidud päris samad. Näiteks tegime ühel päeval kaerahelbekotlette ning magustoiduks oli ülimagus mannapuder. Paljudele maitses see väga, mina panin hästi palju moosi peale ning läks alla küll. Veel oleme siin söönud spagetti bologneset, kartuliputru kalapulkadega, kõrvitssuppi, sibulaleiba jms. Toorainetena kasutavad nad BIO tooteid, mis on looduslikult valmistatud ning ei sisalda kemikaale. Mõned korrad pidime ise ka süüa tegema, sest Jelka oli paar päeva ära. Mina tegin õunakooki ning olin ise väga õnnelik, sest see tuli hästi välja. Pannkooke tegime kaks korda. Cristy valmistas ühte rumeenia oasuppi, mis maitses ka hästi. Selle kirjutamise peale läheb mul juba kõht tühjaks...

Suures toas on neil mitmeid muusikainstrumente - trummid, tamburiinid, flööt jms. Ühel päeval oli meid päris mitu seal toas ning võtsime kõik mingi pilli kätte ning hakkasime improviseerima, igaüks oma rütmis. Väga vahva üritus. Sattusin hoogu ühe aafrika trummiga ning nüüd olen veendunud, et muretsen sellise endale kunagi koju ka. Trumm on üldse väga hea pingete maandaja. Sellega on võimalik kõik oma emotsioonid ning sisemised rütmid välja elada. Elagu trumm!

Rostock

Lugesin siinse piirkonna reisijuhti ning mulle jäi silma ühe linna plaan, kus olid sellised kohad nagu "ülikooli plats", "ülikooli kirik", "ülikool". Milline linn!!! Ivar ütleks, et kahe milline;) Nüüd oli selge, sinna pean ma minema, maksku mis maksab. Pühapäeva hommikul jalgrattaga rongijaama jõudes selgus, et maksab päris palju, 21 eurot. Mul seda raha ei olnud ning otsustasin häälega minna, samal ajal sain veidi katsetada, kui head "pealevõtjad" sakslased on, sest mul mõlkus peas juba plaan Taani Elinale hääletades külla minna. Sain esimese auto peale, millele käe tõstsin, vedas. 5 km Wismarisse ning sealt edasi 70 km Rostocki. Teine autojuht, kes mind peale võttis, ütles, et ei sõida päris Rostocki, kuid saaks mind viia Warnemündesse, see on 10 km Rostockist mere poole ning arvas, et kindlasti peaksin seda paika nägema. Ok, kui nii siis nii, Warnemündesse minek. Hea otsus, sest see oli väga ilus ning asus täpselt mere ääres. Sain rannas jalutada ja puha. Pärast võtsin suuna Rostocki peale. Ma olen juba natuke targemaks ka saanud - kui istuda rongis, raha peos ning oodata piletimüüjat, siis vahel veab ja ta ei tulegi. Nii vedas mulgi ning ei pidanud sentigi raiskama.Rongijaamast seadsin kohe sammud ülikooli poole. Lõpuks kui kohale jõudsin oli peahoone uks kinni. Väga paha, olin veel enne küsinud teistelt, et kas ülikool on kogu aeg avatud ning mulle vastati jaatavalt. Hiljem lehest lugesin, et nad alustasid õppetööd esmaspäevast. Milline ebaõnn. Oleksin tahtnud kellegagi koha peal rääkida ning sealse üliõpilaskonna üles leida.
Vaatasin siis niisama ringi linnas ning seadsin sammud maantee poole. Kõndisin umbes 2 tundi linnast välja, enne kui õige koha peale sain. Peale 20 min ootamist võttis mu peale üks noormees, kes pidi sõitma kõigest 10 km edasi, kuid otsustas mind lõpuks koju ära tuua. Suured tänud talle veel kord. Häid inimesi leidub ning hääletamise peaproovi Saksamaal võib õnnestunuks lugeda.

Wismar

Kui öelda "wismar", siis mullegi kui eestlasele assotseerub sellega kohe wismari haigla Tallinnas, mis on alkohoolikutele ja narkomaanidele. Kuid see Wismar siin on järjekordne kena ning sõbralik linn Saksamaal. Teised läksid täna purjekaga sõitma, kuid mina, internetinäljane, pidasin targemaks Wismarisse jääda, internet leida ning vahepeal ka juba eelmainitud meeleavalduselt läbi hüpata.

Selle kuu ajaga võib hakata vaikselt unustama asju ning hakata harjuma paljude asjadega. Näiteks sellega, et mul ei ole internetti. Oi kuidas see mind alguses häiris, nüüd aga hakkab juba loomulikuna tunduma, et kord nädalas saan internetti kui hästi läheb. Eks neid asju ole veelgi.

Leidsin puhtjuhuslikult üles sadama. Vahepeal linnas ringi jõlkudes oli mul täiesti meelest läinud, et Wismar asub ju mere ääres. Nüüd istun siin päekesepaistes ning kõlgutan jalgu üle kai ääre, vaatan millimallikaid ning neid on siin palju. Eriti kaugele ma ei näe, sest ümberringi on palju suuri hooneid, silmapiiril on mingid majad mäekünka peal. Siiski on nauditav see tükike merd siin laevade ja majade vahel. Olin juba unustanud mere läheduse. See tunne on hea ning mul on vähemalt teadmine, et kuskil siin suute hoonete taga on suur meri, seesama, mis meil Eestiski, ainult meie kutsume seda Läänemereks, sakslased aga Ostsee ehk idameri.

Veel üks meeleavaldus

Seekord Wismaris ning saksa raudteeliinide vastu. Kõigis veidi suuremates raudteejaamades üle Saksamaa kell 11.55 hakkavad meeleavaldajad kilistama-kolistama ning rahvale loosungitega sõnumeid edastama. Demonstratsioon kestab täpselt 5 minutit. Nüüd juba eelarvamusega ning pisut skeptiliselt läksin oma silmaga üritust kaema. Rene and co tegid oma etteaste ära nagu plaanitud. Märkimisväärne on aga see, et raudteejaamas oli kaks inimest veel peale nende ehk siis teisisõnu tühi jaam. Ise olid nad aga ikkagi väga õnnelikud:) ma arvan, et selliste väikeste meeleavalduste tegemine ei ole vist lubatud ning politsei võib neid kinni pidada, sellepärast ongi see nii põnev ning nauditav.

Hirmus kaunis pimedus

Kui peamajas oma õhtused hügieenitunnid tehtud saame, peame oma majja suunduma läbi täiesti pimeda ning põõsaid puid täis hoovi. Põleb ainult üks latern meie maja ees, mis annab märku sellest, kuhu on vaja jõuda, kuid mis hoovi ennast karvavõrdki ei valgusta. Enamasti tuleb see väike teekond läbida üksinda. Inimesele on vist sisse programmeeritud teatav pimeduse kartus, igatahes minu fantaasia hakkab küll väga hästi tööle. Tulevad meelde igasugused kriminaalsarjad ning õudusfilmid, tihtipeale eelistan pool teed joostes läbida. Pimedal hoovil on aga positiivne pool ka. Kui oma hirmust üle olla ning juhuslikult on pilvitu taevas, võib hetkeks seisatada ning nautida võrratut vaatepilti. Suur suur tähistaevas, mis on meeletult kaunis. Taevasse vaadates meenuvad ilusad augustikuu õhtud Eestis. Ühe korra langes üks täht ning siis kiljatasin samuti nagu tol öösel, kui me Katre, Kessu, Getteri ja Joosepiga Viimsi rannas selili mati peal pikutasime ning tähti vaatasime.

Maja

Tööst rääkides, siis meil on kaks objekti: puude hoiukoha ehitamine - seinad, katus, põrand ning külalistemaja renoveerimine - vanade osade lammutamine, osaliselt katuse panemine, müüri ladumine, ehitusjääkide äravedamine, laudade lõikumine jms.
Lahkumispeo ennustus, et mul tuleb ka kiirvrit kanda, saigi sel korral teoks:)

Täna(neljapäev) lammutasime maja vana lage. Seejärel tassisin omaette ehitusprahti ning mõtlesin, miks ei võiks üliõpilaskonnal olla oma maja? Me oleme sellest küll kunagi rääkinud, kuid nüüd ise ehitusel töötades tekkis mul silme ette pilt sellest majast, mis võiks olla. Sõna „maja“ all ei mõtle ma ainult ehitist, vaid kõike, mis sellega kaasneb. Tavaliselt on nii, et mida rohkem sul raha on, seda vähem tööd sa ise pead tegema. See reegel kehtib ka vastupidi – mida vähem sul raha on, seda rohkem pead sa tööd tegema. Töö aga ei ole üldse paha. Vastupidi – töö ühendab inimesi, annab ühise eesmärgi ning põhjuse koos olla. Tööga kaasneb ka töövaba aeg, mis on hea kõiksugusteks aruteludeks. Kuna üliõpilaskonnal raha ei ole, siis vajaks see maja ning see kohake palju töökäsi. Seal kohas võib korraldada ka üliõpilaste töölaagreid, mille eest nad midagi maksma ei pea. Töölaagreid koos õhtuse programmiga võivad organiseerida rekreatsioonikorralduse üliõpilased praktika korras. Samuti võivad üliõpilased ise endale organiseerida erialalaagreid vms, kus üks osa laagrist on töö tegemine. Igasuguseks ehitustegevuseks jms on aga vahendeid vaja. Kuna meie projekti puhul on tegemist MTÜga, siis on võimalik kirjutada erinevaid projekte raha saamiseks ning teha koostööd eraettevõtetega. Ilmselt oleks maja mõte isemajandamine, mitte raha auguks olemine. Tulevikus, kui maja on äkki võimalik välja üürida, siis üürist saadud tulu eest on võimalik pidevalt seda täiendada ning teha juurdeehitisi jms. Maja võiks olla veekogu juures ning asuda kusagil raudteeliini lähedal. Sel juhul ei omagi kaugus niipalju tähtsust.

Schwerin

Schwerin - Mecklenburg-Vorpommerni pealinn. Maaliline linn.
Sõitsin sinna siis kolmapäeva varahommikul rongiga, kuid üksi, sest Rene läks juba eelmisel õhtul ära ettevalmistusi tegema. Minu eesmärk oli leida üles koht, kus toimub meeleavaldus ning teha palju pilte.
Linn oli hommikuses pidustuste ettevalmistuse sagindas. Mina jalutasin niisama ringi, kuni silm jäi peatuma ühe kiriku juures, mille ette rahvas kogunes. Püüdsin nende sekka sulanduda. Kohal oli meeletult(ilmselt Eesti mõistes meeletult, muus maailmas tavaline) meediat - fotograafid, filmimehed ning oodati kedagi. Meie eest sõitsid mööda mõned mustad mersud ning kirikusse astusid mõned tähtsad inimesed, siis aga äkki hajus reporterite mass ning kahin rahva seas oli justkui vaibumas. Mina ikka südames lootsin, et äkki õnnestub mul Merkelit näha:) selleks korraks mitte. Paar head pilti sain üksikmeeleavaldajatest, kelle eesmärgiks oli meediale silma jääda. See neil ka õnnestus.

Selle aja peale, kui mina oma kiriku ees passisin, oli terve linn vahepeal ellu ärganud ning rahvast muudkui voolas ning voolas juurde. Endalegi üllatuseks olin sattunud ülisuure ürituse keskele, mis hõlmas oma lavade, poodide jms terve linna nagu see juhtub Viljandiga Folgi ajal, kuid mastaap oli hoopis suurem, võiks öelda, et 5 õllesummerit ning õllesummer ei ole väike üritus. Mulle kui rekkarile(rekreatsioonikorralduse inimene) oli väga hea kogemus näha sellist asja. Võib ainult mõelda, palju nii suure ürituse korraldamine aega ning ressursse võtab.
Mina ikka otsisin oma meeleavaldust. Lõpuks leidsin tuttavad näod ning vahetult enne nende 10 sekundilist etteastet 16 inimese aerutamisvõistluse stardis. Ehk siis kogu demonstratsioon oligi selles, et nad stardi momentil püsti kargasid ning siis minema jooksid. Päeval olid nad ka linna peal oma loosungeid inimestele näidanud. Minul oli muidugi pettumus, sest lootsin näha midagi vägevat. Ilmselt toimus lihtsalt osaline möödarääkimine. Küll aga läks päev ise väga korda ning asja ette. Mõned seigad veel:
PILT: Minu austaja Döner Kebabi putkast. Tegi mulle tee välja ning sai kõik jutud räägitud, mina saksa keeles. Lubas varsti Eestisse tulla Kebabi tegema:)
PILT: Tundub, et siin on tegemist meie ärisaladuse varastamisega. Kas te kujutate ette, kui palju raha me oma Booliga teeniksime?PILT: Ujuma? Ilus purskaev on ju.

Meeleavaldus

Nüüd saan alustada juba veidi täpsemalt. Nimelt toimub käesolev projekt Mecklenburg- Vorpommerni liidumaal Wismari linnast 5 km Schwerini poole Olgashofi külas anarhistide kommuunis:)

Esimesel nädalal on meiega eelmistest projektidest juba tuntud Julia, Champlain ning Cristy, siis mina muidugi ning Stephani ja Elena. Stephani on sakslane ning arhitektuuri tudeng, Elena on bulgaarlane, kuid õpib ka saksamaal arhitektuuri. Mõlemad pisikesed ning omamoodi kiiksudega neiud, pikemalt praegu nendest ei räägi. Teisel nädalal lähevad Julia ning Chomplain ära ning nende asemele tuleb sakslasest noor kooliõpetaja Martin Shultz. Meie kõigi vaimne isa ning juht koha peal on Uwe, kes on hariduselt arhitekt ning üks selle kommuuni loojatest. Tema juhendab meie tegevust ning tööd.

Esimese nädala esimesel päeval kell 8 peale hommikusööki toimus meil koosolek enne tööle asumist. Kõigepealt pidi igaüks ütlema, kuidas ta end tunneb. Seejärel seletas Uwe meile, mida täna tegema hakkame. Talle meeldib seda teha joonistega ning vahel läheb ta nii hoogu, et räägib meile ka gravitatsioonist jms. Kahjuks ma jälle väga palju aru ei saa, sest tegemist on keerukamate saksalkeelsete sõnadega. Igal juhul räägiti meile sel hommikul ka kolmapäevast, 3. oktoobrist, mis on üleriigiline püha. Sel päeval tähistatakse Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa ühinemislepingu allkirjastamist ning sellega Saksamaa ühendamist ühtseks maaks. Kuigi terve Saksamaa sel päeval pidutseb ning puhkab, siis meie, vaesed vabatahtlikud, olime nõus sel päeval tööd tegema.
Lõuna paiku ühines meiega Rene. Rene on siin kommuunis umbes kuu aega juba elanud ning täidab seal vaatleja rolli. Hiljem selgus, et ta on kõva demonstratsioonidel ja protestimistel käija. Nii näiteks on ta osalenud G8 vastases meeleavalduses Rostockis, kus tuli kokku ligi 50 000 inimest. Tundub, et tal on selline elustiil ning tema jaoks on juba tavaline igal nädalal vähemalt mingil meeleavaldusel osaleda või mingit demonstratsiooni korraldada. Huvitav inimene. Nõnda ta siis juhtuski rääkima ka 3. oktoobril Schwerinis toimuvast meeleavaldusest, mis on selle põhimõtte vastu, et tähistatakse lihtsalt mingi paberi allakirjutamist. Tema meelest tuleks tähistada hoopis seda päeva, mil Berliini müür reaalselt maha võeti ning seda mõned päevad hiljem. Minul säärast juttu kuuldes lõi kohe pirni pea kohal punaseks, sest seda asja tahan ma oma silmaga näha. Kasutasingi ära paari Üliõpilaskonnas omandatud lobistamisnippi ning ainuisikuline luba minekuks Schwerini oli olemas. Ootusärevus missugune, kohale pidi tulema ka Merkel isiklikult.PILT: Loosungid kuivavad. "Vaba mõtlemine" ning " Sotside kauplemine".

Liidumaad

Mõtlen nüüd, et natuke hariks armsat lugejat, kes võib-olla ei tea, kui palju ning millistest liidumaadest Saksamaa koosneb. Mina igatahes ei teadnud enne midagi nendest. Pidevalt rännates mööda Saksamaad pean aga kasutama neid samu liidumaid oma asukoha seletamiseks. Nüüd on siis ehk lihtsam mu teekonda jälgida.

PILT: Trükitähtedega on liidumaade nimetused, eraldi liidumaad, mis on tegelikult lihtsad suured linnad, on Berliin, Hamburg ja Bremen.

Das Bundesland – liidumaa
Saksamaa Liitvabariik on föderaalne riik, mis koosneb 16 liidumaast. Igal liidumaal on oma parlament ja põhiseadus. Liidumaade autonoomia avaldub näiteks selles, et kultuuri- ja hariduspoliitikat otsustatakse liidumaa tasemel. Liidumaad saadavad oma saadikud parlamenti, Liidunõukogusse, millel on oluline osa seadusandluses.

Eluolu

Esimene mulje sellest kohast ei olnud just eriti muljetavaldav ning seetõttu ma ei imesta, miks teised vabatahtlikud, kes juba siin olnud on, ei tahtnud uuesti tulla sellele projektile. Ometi on kohal mingi oma võlu ning aura. Siin on kolm suuremat hoonet - kollane päikesemustriga peamaja, külalistemaja, mida väidetavalt ka välja üüritakse ning kolmas maja, kus meie ööbime. Osad toad selles majas on täiesti remontimata, meile kuue peale on üks suurem. Tuppa on ehitatud kõrgem tasand, kus asuvad osad madratsid, millel me magame. Kaks inimest magavad all. Kütma peame iga päev puudega ahju. See pole kõige tavalisem ahi, mitme avausega ning läheb kiiresti soojaks. Peale kütmist on see efekt, et üleval on täielik saun ning all veidi külmavõitu. Kui tulime, siis oli siin toas palju sääski ja muid putukaid.

Meie maja taga on veel üks hütike, mis on ümberehitatud vagunelamu ning seal elab üks veidi hull naine, kes naerab väga valjusti ja veidralt.
Valdavalt valitseb igal pool segadus või hoolitsematus. Eriti paistab see silma hoovis, kus kasvavad roosid ja nõgesed kõrvuti. WCs ja pesemas käime ühisvannitoas peamajas, seal asub samuti köök. Köögis on neil iga tass ja taldrik isemoodi, mõnel kapil puudub klaas või nupp.
Mis mulle siin aga meeldib - neil on loomad!!! Kohe kui siia tulime, jooksid vastu kaks võrratult sõbralikku ning armast koerakest. Hoovi peal lasevad kuked-kanad vabalt ringi ning nende sekka on ära eksinud ka üks paabulind. Ühes majakeses peavad nad küülikuid, väga nunnud. Nüüd tulevad minu lemmikud - mustad notsud. Viin neile peaaegu igal hommikul mõlemale ühe õuna, mille nad mu käe pealt suhu võtavad ning mõnusasti süües matsutavad. Kunagi tahan endale ka kindlasti loomi, mulle väga meeldib nende eest hoolitseda.