Hirmus kaunis pimedus

Kui peamajas oma õhtused hügieenitunnid tehtud saame, peame oma majja suunduma läbi täiesti pimeda ning põõsaid puid täis hoovi. Põleb ainult üks latern meie maja ees, mis annab märku sellest, kuhu on vaja jõuda, kuid mis hoovi ennast karvavõrdki ei valgusta. Enamasti tuleb see väike teekond läbida üksinda. Inimesele on vist sisse programmeeritud teatav pimeduse kartus, igatahes minu fantaasia hakkab küll väga hästi tööle. Tulevad meelde igasugused kriminaalsarjad ning õudusfilmid, tihtipeale eelistan pool teed joostes läbida. Pimedal hoovil on aga positiivne pool ka. Kui oma hirmust üle olla ning juhuslikult on pilvitu taevas, võib hetkeks seisatada ning nautida võrratut vaatepilti. Suur suur tähistaevas, mis on meeletult kaunis. Taevasse vaadates meenuvad ilusad augustikuu õhtud Eestis. Ühe korra langes üks täht ning siis kiljatasin samuti nagu tol öösel, kui me Katre, Kessu, Getteri ja Joosepiga Viimsi rannas selili mati peal pikutasime ning tähti vaatasime.