Wismar

Kui öelda "wismar", siis mullegi kui eestlasele assotseerub sellega kohe wismari haigla Tallinnas, mis on alkohoolikutele ja narkomaanidele. Kuid see Wismar siin on järjekordne kena ning sõbralik linn Saksamaal. Teised läksid täna purjekaga sõitma, kuid mina, internetinäljane, pidasin targemaks Wismarisse jääda, internet leida ning vahepeal ka juba eelmainitud meeleavalduselt läbi hüpata.

Selle kuu ajaga võib hakata vaikselt unustama asju ning hakata harjuma paljude asjadega. Näiteks sellega, et mul ei ole internetti. Oi kuidas see mind alguses häiris, nüüd aga hakkab juba loomulikuna tunduma, et kord nädalas saan internetti kui hästi läheb. Eks neid asju ole veelgi.

Leidsin puhtjuhuslikult üles sadama. Vahepeal linnas ringi jõlkudes oli mul täiesti meelest läinud, et Wismar asub ju mere ääres. Nüüd istun siin päekesepaistes ning kõlgutan jalgu üle kai ääre, vaatan millimallikaid ning neid on siin palju. Eriti kaugele ma ei näe, sest ümberringi on palju suuri hooneid, silmapiiril on mingid majad mäekünka peal. Siiski on nauditav see tükike merd siin laevade ja majade vahel. Olin juba unustanud mere läheduse. See tunne on hea ning mul on vähemalt teadmine, et kuskil siin suute hoonete taga on suur meri, seesama, mis meil Eestiski, ainult meie kutsume seda Läänemereks, sakslased aga Ostsee ehk idameri.