Võib-olla küsite, et kas meil siin midagi põnevat ka üldse toimus? Või et kuidas inimesed olid? jahh... Stephani oli üks piu-viu, nagu minagi vahel võin olla, kuid tihedamini:) Ta õpetas mulle veidi saksa keelt ning tänud selle eest. Tegelikult oli ta hea tüdruk, kuid vajas tähelepanu ning tunnustust. Nagu me kõik. Elena oli ka omaette frukt ning mina talle väga ei meeldinud. Küsisin kogu aeg "miks" iga asja peale ja ta ei osanud alati vastata. Martin, kes tuli teisel nädalal, oli väga lahe sell, tegi Cristyga pidevalt nalja. Huvitav, et selles laagris oli mul täpselt selline tunne, et ma võin teha või öelda täpselt seda, mida ma tahan. Ilmselt paistsin välja üks mõnus ülbik, aga tegelikult olen ma ju väga õrna hingega, kuid seda keegi õnneks ei tea. 
Cristyga on meil eriline suhe. Esimesed nädal aega Saarmundis me vist vihkasime üksteist ning kui teada saime, et peame kaks nädalat järgmisel projektil ka koos olema, siis hoidsime mõlemad kahe käega peast kinni. Küll aga olen ma kord juba selline inimene, kelle viha maksimaalselt 10 minutit võib kesta. Olgashofis läks olukord veidi paremaks. Tuli välja, et ta polegi nii hull, kui ma alguses arvasin.
Aga põnevat... Kogu aeg mindi nii vara magama, et õhtuti palju ei tehtudki. Samuti kutsusin inimesi küll endaga näiteks Rostocki või Schwerini, kuid eelistati koju jääda. Natuke aega ikka juurdlesin selle üle, et miks inimesed nii passiivsed on ning lõpuks jõudsin järeldusele, et mina olen lihtsalt harjunud ülitoredate ning aktiivsete inimestega enda ümber. Tavaline inimene ongi pigem passiivne. Laupäeva õhtul(Elena ja Stephani olid kahjuks juba läinud) korraldasin väikse peo moodi ürituse, mis oli täitsa ok. Kuid ei midagi erilist.
Üks asi veel, siin kommuuni liikmed tõmbavad vahel kanepit, aga see on avalik saladus.
Üks asi veel, siin kommuuni liikmed tõmbavad vahel kanepit, aga see on avalik saladus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar