Eluolu

Esimene mulje sellest kohast ei olnud just eriti muljetavaldav ning seetõttu ma ei imesta, miks teised vabatahtlikud, kes juba siin olnud on, ei tahtnud uuesti tulla sellele projektile. Ometi on kohal mingi oma võlu ning aura. Siin on kolm suuremat hoonet - kollane päikesemustriga peamaja, külalistemaja, mida väidetavalt ka välja üüritakse ning kolmas maja, kus meie ööbime. Osad toad selles majas on täiesti remontimata, meile kuue peale on üks suurem. Tuppa on ehitatud kõrgem tasand, kus asuvad osad madratsid, millel me magame. Kaks inimest magavad all. Kütma peame iga päev puudega ahju. See pole kõige tavalisem ahi, mitme avausega ning läheb kiiresti soojaks. Peale kütmist on see efekt, et üleval on täielik saun ning all veidi külmavõitu. Kui tulime, siis oli siin toas palju sääski ja muid putukaid.

Meie maja taga on veel üks hütike, mis on ümberehitatud vagunelamu ning seal elab üks veidi hull naine, kes naerab väga valjusti ja veidralt.
Valdavalt valitseb igal pool segadus või hoolitsematus. Eriti paistab see silma hoovis, kus kasvavad roosid ja nõgesed kõrvuti. WCs ja pesemas käime ühisvannitoas peamajas, seal asub samuti köök. Köögis on neil iga tass ja taldrik isemoodi, mõnel kapil puudub klaas või nupp.
Mis mulle siin aga meeldib - neil on loomad!!! Kohe kui siia tulime, jooksid vastu kaks võrratult sõbralikku ning armast koerakest. Hoovi peal lasevad kuked-kanad vabalt ringi ning nende sekka on ära eksinud ka üks paabulind. Ühes majakeses peavad nad küülikuid, väga nunnud. Nüüd tulevad minu lemmikud - mustad notsud. Viin neile peaaegu igal hommikul mõlemale ühe õuna, mille nad mu käe pealt suhu võtavad ning mõnusasti süües matsutavad. Kunagi tahan endale ka kindlasti loomi, mulle väga meeldib nende eest hoolitseda.