Kuidas mul tunne siin on?

Päeval on hea. Praegu istun rongis, laenasin Julia kõrvaklappe ning kuulan Kalle Sepa „Kevadet“ ning „Võta mind lehtede varju“. Viimane on ehk aastaaja poolest asjakohasem laul hetkel. Aknast vaatan vahepeal välja ning imetlen Lõuna-Saksamaa ilu. Lehed puudel õrnalt kolletuvad ning sügis on käes. Päeval on hea, sest siis on alati tegemist ning päike paistab. Õhtul muutub vahel mu meel kurvaks ning siis mõtlen kallitele inimestele, kes Eestis on. Õhtul mõtlen ka asjadele, mis jäid enne minekut kellelegi ütlemata. Võib-olla on see lihtsalt eestlase kinnine loomus.
Minu jaoks on väga oluline olla kursis sellega, mida teie Eestis teete ning kuidas teil läheb. Veidi keerukaks muudab selle interneti peaaegu et puudumine. Seda enam hindan ma sõnumeid, mida te saadate või veelgi enam telefonikõnet. Telefonikõne Eestist on minu jaoks lausa eraldi sündmus:) Hea on kuulda eesti keelt ning tuttavat häält.

Fertig - esimene projekt tehtud!

Selline näeb siis välja lõpptulemus – rattamaja. Kahjuks kahe nädalaga ei jõudnud kõike, veel on vaja telliskivid laduda ning siseviimistlus, kuid seda teevad juba need küla elanikud ise edasi. Maja maksumus pidi olema 4000 eurot töömaterjalide peale, ligikaudu 60 000 krooni.
Wickersdorfi projekt mulle meeldis. Viimasel päeval oli meile ka väike etendus ning kingitused ette valmistatud. Samuti hilissuvine grill väljas.
Nagu mul teine kord kombeks, siis juhtuvad mu riided olema Eesti lipu värvides. Üks küla erivajadustega tavakodanik heegeldas meile kõigile sinised käepaelad ning seda kombineerides saab toreda tulemuse:) Kannan praegugi seda oma randme ümber.

Elu külas

Täna(teisipäev) on suurepärane päev. Taevas on pilvine ning vihma sajab. Tavaline eestlane ütleks selle kohta halb ilm. Ongi. Halva ilma tõttu ei saa me aga oma tööd teha vähemalt kuni lõunani ning meil on vaba aeg – just see, mida ma praegu vajasin. Täna on suurepärane päev teha algust kirjutisega, mis räägib meie tavapärasest ja tüüpilisest tööpäevast ning elust Wickersdorfis. Pikutan oma suures voodis ja kuulan Norah Jonesi, läpakas süles, Wordi file ees.

Siin käiks aeg justkui kaks korda aeglasemalt. Tunnen, et minu sisemine tempo on siinsest kõvasti kiirem. Seetõttu olen tihtipeale sunnitud end kohandama siinsele tempole, sööma aeglasemalt, töötama aeglasemalt, ootama, ootama, ootama... Eestis ei suutnud ma vahel bussipeatuseski kannatlikult oodata, kuid selles osas olen ma edusamme teinud. Suudan rahulikumalt oodata asju.

Teise nädala alguseks on kujunenud välja väike, kuid positiivne, rutiin, mida me siin igapäevaselt järgime. Samuti on kõigi selle küla elanikega, kes siin mõned juba 14 aastat elavad. Sel nädalal ei ole meiega Chomplaini, sest ta sõitis reedel Berliini, pühapäeval pidi tagasi tulema, kuid ei ilmunudki välja. Alles hiljem saime teada, et tal on mingid probleemid, siis kui ta vend helistas.

Hommikune uni siin ei ole üldse nii magus kui kodus. Ilmselt seetõttu, et me kell 23, mina hiljemalt 23.30 magama läheme ning kell 8 tõuseme. See teeb une pikkuseks 8,5 või 9 tundi. Tihtipeale teen silmad lahti juba 7.30 ning siis pikutan veidi edasi. Esimesena tõuseb üles Zofia, käib vannitoas ära ning läheb värskete kuklite järele pagariärisse. Seejärel tõuseb Mariel, siis Julia ning lõpuks mina. Üles tõusta on väga kerge ning tunnen ennast puhanuna ning värskena. Vannitoas läheb mul päris kiiresti, hambapesu ja muu selline. Vahe Eestiga on selles, et ma ei kuluta enam aega enda näo kenamaks maalimise peale, vähemalt mitte tööpäevadel ja olen veel täiesti elusJ Hommikust sööme siin korteris keskmises toas. Hommikusöögiks keedame kaks kannu õuna- ning puuviljateed. Laual on juustu, sinki, salaamivorsti, võileivakreemi, tomatit, erinevaid moose, šokolaadikreem, mesi ning vahel ka puuvilju. Tavaliselt teen endale kaks saiakest, mille mõlemad omakorda pooleks lõikan. Üks juustuga, kuid selles suures juustukülluses olen hakanud ka rohkem vorsti ja muid lihatooteid sööma. Ühel õhtul tuli mul hirmus salaamivorsti isu peale ning siis sõin kolm viilu niisama, mida ma Eestis kunagi ei teeks. Puuvilju ma muidugi armastan, moosisaia teen harvemini. See mulle meeldib, et iga söögikorra ajal on neil mesi laual. Mina panen seda küll suhkru asemel oma tee sisse ning pole kedagi teist sedasi tegemas näinud. Samuti kui on laual paprika, tomat vms, siis mina panen seda võileivale, kuid teised söövad niisama. Poisid ärkavad üles viimasel ajal üsna hilja ning tulevad sööma siis kui meie oleme juba lõpetanud.

Tööpäev algab kell 9. Läheme tööle meie ning lähevad tööle ka kõik erivajadustega inimesed, kes siin külakeses elavad. Ehitusobjekt asub meie majale väga lähedal, kuid tööle jääme tavaliselt mõned minutid hiljaks - Mariel ja Julia lähevad ees, siis tuleme mina ja Zofia ning vahel isegi 10 minutit hiljem jõuavad Joost ja Albertas. Nad teevad tavaliselt hommikuti suitsu. Mulle tundub, et kõik mehed siin suitsetavad. Mis on aga veider, nad tõmbavad enda tehtud plärusid. Sigaretid on siin päris kallid ning enamus ei raatsi poest valmissuitsu osta. Minu teada maksab pakk 4 eurot ehk 62 krooni, pakk tubakat aga 3.10.
Esmaspäeval kui tööle tulime oli vaja jälle laudu saagida ning mina, paar korda olin ennegi proovinud, võtsin siis mootorsae ning tegin seda, mis vaja. Järgmisel hetkel tehti minust väike lauluke, mida tuleb laulda Chris Deburgi „Lady in red“ viisiga.

Lady with saw,
Is working with me,
Nobody else,
Just you and the others

Tavaliselt jaotatakse meile tööpäeva alguses ülesanded kätte ning sujuvalt kui üks asi on tehtud, antakse teine. Tihti töötame paarides.
Tööriistad ja -vahendid, mida valdan: Väike mootorsaag, suur mootorsaag, ketassaag, peitel, haamer, puust haamer, kirka, labidas, lood, pinguti, höövel, pintsel, käru, reha, hari, redel, tellingud
Tööriistad, mida ma ei valda: Konksus otsaga paberinuga
Neljapäeval lõikusime pappi ning ma murdsin suhteliselt koheselt konksuga paberinoa ära ning seejärel vahetasin uue tera vastu. Nii kui uuesti lõikuma hakkasin, lõikasin endale julmalt vasaku käe pöidlasse:( Surusin kiiresti haava teise käega kinni, sest oli näha, et haav oli sügav. Ükskord üliõpilasnõukogude matkal juhtus Liisaga midagi taolist. Sidusime haava kinni, pärast panime veel lavendlit peale. Nüüd olen nädal aega ilusti oma sõrmekese eest hoolitsenud ning võib öelda, et 1,5 nädalaga on see juba suhteliselt korras. See on hea.
Rattamaja ehitamine on tegelikult täitsa tore. Vahel lööb välja minu perfektsionistlikkus ning värvin teiste värvutud kohti üle, sest minu meelest on seal paar õrnvalget täpikest. Muidu sujub töö aga hästi. Viimastel päevadel on ainult see probleem, et ei ole just palju tööd ning mulle ei meeldi niisama olemine ning aja raiskamine. Pigem eelistan sellele tööd.

12.15 kõlab üle terve küla kell ning see tähendab, et aeg on lõunasöögiks. Töö pannakse kõrvale ning siirdutakse kohvikusse, mis on umbes 100 meetri kaugusel. Seal ootab meid kaetud laud. Istume ning samal asjal tuuakse sooje toite lauale. Julia ning Zofia on taimetoitlased ning neile tehakse tihtipeale eraldi söök. Pakutakse meile mingit liha kastmega ning kartulit, makarone või riisi. Vorste pakutakse ka, aga need on hiiglaslikud. Eestis me küll nii suuri vorste ei söö. Ükskord oli ka supp, mis maitses päris hästi. Vahel on magustoit, kuid mitte alati. Söömise peale kulub meil tavaliselt umbes 45 minutit. Seejärel läheme oma korterisse puhkama – kes magab, kes loeb, kes kirjutab.

13.30 on jälle töö aeg.

15.00 on väike õhtuoode. Siis sööme magusat saia ja puuvilju, joome teed või kakaod ning puhkame pool tunnikest jalgu.

17.30 Faier abend ning kõlab kell. Faier abend(ma loodan, et kirjutasin õigesti) tähendab otsetõlkes „õhtut tähistama“ ning neid kahte sõna kasutatakse siis, kui tööpäev on läbi. Seega kui öeldakse faier abend, siis on põhjust rõõmustada. Liigume oma korterisse ning seame end valmis õhtusöögiks. Tavaliselt tormab Julia alati siis dušši alla, teised ei jõua selle ajaga käidud.

18.00 Õhtusöök on meil, nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud, erinevates majades ning koos hellitavalt öeldes hulludega. Need „hullud“ on mulle aga väga armsaks saanud. Igaühel neist on oma väike kiiks ning nad on täiesti omaette isiksused.
Meil on näiteks Roos-Marii, kes laulab vahepeal söögi ajal. Ei laula küll mitte sõnadega, ümiseb viisikest, kuid on muidu väga musikaalne. Talle meeldib ka teine kord oma pead armsalt kõrval istuva hooldaja õlale toetada. Minu vastas istub üks teine naine, kes ei räägi mitte kunagi. Kuid tal on alati selline nägu peas nagu ta püüaks midagi meenutada. Toksib õrnalt oma vasaku käe nimetissõrmega põske, meenutab, meenutab..... siis tuleb väike eufooria hetk, nägu läheb naerule – jaaaaa, mul tuli meelde – ning seejärel jälle segadus, sest ta jõudis juba ära unustada, mis talle meelde tuli. Tema kõrval aga istub minu lemmik – professor. Mulle tundub, et teised kutsusid teda paar korda ka sedasi. Ükskord kui me sööma tulime, siis seisis tema keset tuba ning pidas kõnet omaette. Žestikuleeris ning keha hoiak oli ka peaaegu nagu m6nel 6petlasel:) Vahel filosofeerib ta ka omaette söögi ajal. Professor ja minu vastas olev naine hoiavad vahel ka käest kinni ning see on üliarmas.
Neljapäeval näidati meile ka tubasid, kus nad elavad. Väga ilusad ning mugavad. Mul on hea meel, et need inimesed siin saavad maksimaalselt normaalset elu elada.

19.00 Peale õhtusööki on vaba aeg. Oleme paar korda jalutamas käinud, siin on ilusad kuuse-männimetsad. Mul on mitu korda matkaisugi peale tulnud, oleks vaid Oliver ning Lännu, kellega minna. Teised nii hullud siin ei ole:) Vahel vaatame õhtuti filme või käime kohvikus veini joomas ja juttu rääkimas. Reedel käisime Saalfeldi koobastes ka. Saalfeldi koopad on Quinessi rekordite raamatus oma koobaste värvirohkuse tõttu. Kuna pilet maksis 6,5 euri, siis käisime seal ainult Albertasega. Teised pidasid seda liiga kalliks, me aga mõtlesime, et ilmselt ei satu kunagi nii kui nii enam siia.

Lihtsalt üks unenägu

Täna nägin väga imelikku unenägu. Kuigi enamasti lähevad unenäod meelest, siis selles unenäos jäid mõned asjad üsna selgelt meelde. Millegi pärast pidin ma minema sõjaväkke nädalaks ajaks, sest toimus mingi üldine naiste koolitamine ning värbamine. Kogunemine toimus ühes pooleliolevad paneelidest ehitises ning peale minu oli kohale tulnud suur hulk teisigi inimesi. Mul oli aga kiire ning pidin neile oma verd andma. Kõige kiirem variant tundus tol hetkel seda ise teha ning siis ma torkasin omale nõelaga veeni, kuid mitte tavapärasesse kohta, vaid randmesse. Seejärel hakkas mu kätte, eriti randme piirkonda, kogunema suur hulk verd, kuni ma mingi potsiku leidsin ning sellest torgatud august kätt käe laba ülespidi hoides suurema osa verest välja kallasin. Seda oli umbes moosipurgi jagu.

Siis nägin oma üllatuseks unes Eimarit. Eimariga olin ma esimesed pool aastat koos Üliõpilaskonna juhatuses. Eimar oli millegipärast oma pikad blondid juuksed punaseks värvinud ning ütles, et see nädalane sõjaväe värk pole ikka õige asi, saaks aru veel, kui tehtaks läbi kogu noorte aeg.

"Usk on nagu oopium rahvale"

Pühapäeval(16.09) käisime Erfurtis. Kogu Saksamaa on jaotatud iseseisvateks riigikesteks(võrreldavad meie maakondadega, kuid iseseisvamad) ning Erfurt on ühe sellise riigikese, Thüringeni, pealinn. Sõitsime sinna autoga ning nägin rohkem Thüringeni ilusat maastikku. Põhiliselt on siin väga mõnus ning maaliline kuppelmaastik metsade ja põldudega ning mäekesed on kolm korda suuremad kui meil Lõuna-Eestis. Vahepeal sõitsime läbi külakeste, mis on enamasti ehitatud orgu mäe nõlvale. Kaunis. Majad on valdavas enamuses korralikud ning hoolitsetud, majasid ehivad rõdudelt rippuvad lilled ning suured peenrad päevalillede ja muu sellisega.
Erfurt oli päris ilus linn oma kirikute ning kaunite majadega. Sealt jookseb läbi väike jõgi, mis vahepeal maa alla läeb. Erfurtis nägin ma seni oma elu kõige suuremat ning võimsamat Toomkirikut. Pühapäeval oli selle kirikuesisele toomplatsile kogunenud mitu tuhat inimest tähistamaks pühak Elisabethi, Erfurti patrooni, 800 sünnipäeva. Kõndisin ringi ning püüdsin massi sulanduda. Üpris võimas tunne tekkis, eriti siis, kui kõik need inimesed üheskoos laulma hakkasid. Vahepeal pidas peapiiskop kõne ning laulsid koorid. See sündmus pani mõtlema üldse usu peale ning selle mõjule inimestele. Igal inimesel on oma põhimõtted ning ta usub millessegi, kasvõi oma tulevikku. Nägemusest lähtudes tehakse otsuseid ning see viib inimesi elus edasi, ühtepidi või teistpidi. Usk. Ning lootus, et usk oma nägemusse täitub. Usk millessegi annab põhjuse lootuse tekkele. Erfurt pidi olema üks väike saareke hästi säilinud katoliku usku keset Thüringeni. Põhiliselt on sakslased ikkagi luterlased. Noored ei ole eriti usklikud ning üldiselt käiakse vähe kirikus.

Weimar

Siiani laadisin ülesse siis selle nädala jooksul üles kirjutatud asju. Küll aga on paha siin Saksamaal selle internetiga. Neljapäeval saime hästi korraks netti igaüks 10 minutit. Nüüd olen aga Weimaris - umbes 80 km Saalfeldist ning internetikohvikus. Weimaris oleme sellepärast, et tegime siin väikest ekskursiooni. Weimar on hästi ilus linnake, siin on elanud Goethe ning Shiller ning siin sündis J.S Bach. Mõnus päev on olnud, kahju ainult, et nüüd pean rongi peale kiirustama ning ei saa enam pikalt kirjutada.

Keel ja voodi

Oiii, see on ikka ülimalt vahva. Ma ei saa enamasti nagu mitte midagi aru. Ja kõik räägivadki ainult saksa keeles, kuigi nüüd ma olen ise hakanud inglise keeles rohkem rääkima ning nad saavad tegelikult enam-vähem aru küll. Tegelikult ma õpin ikka iga hetk midagi juurde, vahel kuulan ja kuulan, saan mõnest sõnast aru ning see teeb mind väga õnnelikuks. Siis üritan aimata, millest jutt on. Vahel nad vaatavad mulle otsa ning siis võib aimata, et juttu käib minust:p Kuigi jah, see arvamine tuleb mul üllatavalt hästi välja. Vaikselt kirjutan igasugu sõnu üles ning püüan õppida. Väga kõrge motivatsioon on praegu. Zofia rääkis, et tal võttis 3 kuud aega, et aru hakata saama ja vist aasta, et ise rääkima hakata. Aga minu eesmärk on 3 kuuga õppida nii aru saama kui ka rääkima. Vaikselt siin harjutan. Tegelikult ma ju õppisin keskkoolis ka saksa keelt, aga sellest pole küll ikka eriti midagi järele jäänud. Tean kindlalt kahte lauset, mis eesti keeles kõlavad „palun vabandust, et ma tundi hilinesin“ ning „ma olen reisisaatja“. Ülejäänud aja ajasin oma pinginaabri Eediga tunnis juttu. Tegelikult tuleb ikkagi vanad võlad lunastada ning praegu on selleks suurepärane võimalus. . Tahan aru saada, mida nad räägivad ning tahan neile rääkida, mida mina mõtlen.

Tegelikult saan iga päevaga aina rohkem ja rohkem aru, mida nad räägivad. See on hea. Samas on see natuke paha, et kõik hakkavad vaikselt harjuma inglise keeles rääkima ning vahel unustavad juba omavahel ka ära ning räägivad inglise keeles.

Täna peale õhtusööki tulime oma tuppa ning igaüks hakkas toimetama, kes lugema, kes kirjutama. Vahepeal lasin tüdrukutele eesti muusikat. No ma ei tea, loodetavasti kõik õhtud selliseks ei jää. Igatahes homme võtan asja käsile ning kutsun rahva kokku ning teeme midagi. Täna aga kasutan võimalust ning kirjutan tasa siin viimast kolme päeva üles. Üks lahe asi juhtus täna küll. Nimelt olin oma suures ning uhkes voodis, kirjutasin ning siis mõtlesin, et võtaks kohvrist midagi. Tegin kõigest õhkõrna puusanõksu, mille peale mu grandioosne voodi reageeris kokkukukkumisega. Mariel ja Julia tulid mulle kohe appi ning lähemal vaatlusel selgus, et see voodi läheb rohkematekski tükkideks. Nalja sai. Siis tuli Zofia dušši alt ning alguses mõistatas tükk aega, enne kui aru sai, et minu voodi asemel on kõigest madrats. See oli tore.

Kolmapäeval tuli välja, et meil on külas ka kohviks, kust saab asju osta ning siis meil oligi väike kohvikuõhtu, kus veini ning õlut sai juua.

Rattamaja

Nüüd natuke sellest, mida me siia tegema tegelikult tulime. Täna peale ringkäiku külas panime tööriided selga ning meid viidi objektile. Rattamaja vundament oli juba valmis valatud, kuid seest oli vaja lõhkuda vana põranda jääke, mida poisid kirkadega tegema hakkasid. Meie naistega hakkasime lammutusest ülejäänud laudu käru peale tassima. Vahepeal tasandasime Zofiaga maad ning tassisime hunnikust mulda kärusse ning ajasime ümbrusesse laiali. Pärast, kui vihma sadama hakkas, läksime varju alla, kus peitli ja puust haamriga toksisime uutesse lattidesse puiduühenduskohti. See oli päris põnev. Hea, et sakslastel on asjad organiseeritud ning mõeldud kõige peale. Vihma tõttu töö seisma ei jäänud.

Praeguseks on juba suur töö tehtud ning väga motiveerivalt mõjub see, kui sa ise näed, kuidas midagi valmib. Nädalaga oleme seinad püsti saanud ning katuse talad ka, esmaspäeval hakkame siis katust panema jms.

Söök

Hommikusöögiks oli meil kuklid, mille peale sai panna juustu, moosi, mett või Nutellat. Lõunaks pakuti spiraalmakarone vorsti-tomatikastmega ning peale võis raputada juustu. Õhtu oode oli tee ning magus saiake. Õhtusöögiks ootasin midagi tõsisemat, kuid siis lükati meile jälle need lõikelauad ette ning igaühel oli võimalik teha kõiksugu võileibu. Muidugi ei puudunud lauale erinevad juustud.

Siiani(esmaspäev) sõime kõik vabatahtlikud koos, kuid õhtusöögiks jaotati meid majade vahel ära. Nõnda sõin mina koos Zofiaga Morgenshusis koos vaimsete puuetega inimestega ning nende hooldajatega ühe laua taga. Tegelikult mulle see õhtusöök meeldis. Algas see mingisuguse palvega(ma ei saa ju keelest aru, kuid ilmselt tänati jumalat söögi eest), seejärel võeti kätest kinni ning öeldi midagi ühiselt jälle saksa keeles. Kokku oli meid umbes 20 laua ümber, erivajadustega inimesed istusid kolmekesi järjest, siis tuli üks hooldaja, siis jälle kolm erivajadustega jne. Tutvustasime ka ennast ning veidi pikemalt seletati kellelegi seda, kus asub Eesti. Lühidalt siis Venemaa kõrval, seal, kus asub St. Peterburg. Oleksin tahtnud vastata, et tegelikult on Soome ja Eesti vahel ainult 80 km ning Peterburg on palju kaugemal nagu Oliver mulle kord õpetas, et nii tuleks Eesti asukohta seletada, kuid jahh...keel. See tuleb ikka kiiremas korras selgeks saada. Veidi võõrastav oli küll süüa õhtusööki samal ajal kui mõned tegid imelikke liigutusi või puristasid vms. Samas olid nad kõik aga väga armsad ja omamoodi nagu väikesed lapsed. Ühele vaatasin natuke pikemalt silma ning naeratasin, mille peale ta nii elevusse sattus:) Siin külas(võib-olla ka mujal Saksamaal) on selline komme, et oodatakse ära, kuni kõik saavad söönuks. Nende majja aga oli tulnud nädal aega tagasi üks uus erivajadustega noormees. Tema aga sõi lihtsalt aegluubis – naeratas ning sõi. Ning me vist istusime vähemalt 15 kõik kauem ning ootasime teda. Samas on see jälle väga tore. Õhtusöök lõppes samuti sellega, et võtsime kõik kätest kinni ning öeldi tänud toidu eest(sellest sain aru). Seejärel võttis igaüks oma taldriku ning viis kööki ning aitas muid asju ka laualt ära viia. Osad asusid nõusid pesema(mehed ka), osad lauda pühkima. Mõned tulid tervitama või kallistama meid hüvastijätuks. Edaspidi söömegi selle perega iga õhtu.

Inimesed

Meid on siis 7 vabatahtlikku nagu eelpool juba mainitud. Siis veel Tobias, kes koordineerib kogu ehitustegevust ning Margus. Ning üks naine, kes meile siiani on süüa teinud ning meie vastu väga lahke olnud. 7 vabatahtlikust 3 on täiesti sakslased – Joost, Mariel ja Julia. Joost on alles 17, tõmbab juba alates 12 eluaastast suitsu, oskab veidi kitarri mängida ning talle meeldib saksa räpp. Täitsa tore, kohati rahulik ning vaikne noormees. Tema nimi – Joost – hääldatakse meie keeles „Juust“, aga seda ma talle pole öelnudJ Julia on üliõpilane ning Bauordeniga juba kaks projekti kaasa teinud ning teeb veel mõned. Ta on muidu tore, kuid ta naerab väga võltsilt ning see häirib mind vahel. Ta aga andis mulle oma vana telefonikaardi ning nüüd mul on saksa number, mille peale helistada. Suured tänud talle selle eest. Mariel on arhitektuuri üliõpilane Berliinis. Hästi tore ning selline ehtne sakslane. Vahel õpetab mulle saksa sõnu. Siis on veel Zofia, kes on Poolast, kuid juba paar aastat Saksamaal olnud ning samuti arhitektuuri üliõpilane Berliini Tehnikaülikoolis. Zofia käest uurisin natuke üliõpilaselu kohta ka, kuid sellest ta eriti palju ei tea. Kuid sain teada, et tema maksab õppemaksu 250 eurot semestris(peaaegu 4000 krooni). Kus on õiglus eesti tudengite suhtes, kes semestris 15 000 või rohkemgi maksavad? Kurb. Veel on meil üks täiesti must noormees Kamerunist, kelle nime ma iga kord ära unustan – Chomplan või midagi sellist. Ta on ikka kohe täiesti must, aga väga tore sell. Veel on Albertas – kui ma alguses ta nime kuulsin, siis ma arvasin, et ta on naine. Tuli välja aga, et hoopis noormees. Samuti arvasin ma alguses, et ta on sakslane, kuid mitu päeva hiljem tuli välja, et ta on hoopis leedukas ning Bauordeniga juba 10 kuud siin olnud ning läheb 1,5 kuu pärast minema. Temal oli sama lugu, mis mulgi, et lõpetas ülikooli ning siis tuli välismaale. Igati vaimukas ja humoorikas inimene ning teeb ilusaid pilte.

Laager

2. PÄEV

Pühapäev ning see oli see päev kui mind juba laagrisse lähetati. Hommikul enne ärasõitu tuli aga midagi süüa otsida. Külmkapis mõned asjad olid, saia oli ainult üks viil ning siis otsustasin minna poodi otsima. Pood aga on neil pühapäeviti kinni nagu hiljem selgus. Tulin tühjade kätega tagasi, et see viimane saiake ära süüa. Kuskilt ilmus välja aga üks vene kutt(ka üks vabatahtlik), kes purssis veidi saksa keelt, mina purssisin vastu. Mitte midagi ei saanud räägitud. Siis hakkasin mina vene keeles rääkima ning me lõpuks mõistsime teineteist. Seejärel praadis ta mulle muna ning mulle meenus, et Ivar oli mulle Saksamaale kaasa andnud musta leiba ning tõin selle kohvrist ära. Saime söönuks:)

Saadeti mind siis Saalfeldi, mis asub Thüringenis. See on Wormsist päris kaugel ning sõitsime sinna Juliaga. Sõit kestis kokku 6 tundi ning ronge pidime vahetama 8 korda kõigi oma asjadega. Kohale jõudsime täitsa pimedas. Tegemist oli ühe väikese külakesega nimega Wickersdorf ning seal elavad vaimsete puuetega inimesed. Seal on palju erinevaid maju ning kõik nende eluks vajalik. Samuti teevad need inimesed päeval igasugu töid - koovad kangastelgedega, meisterdavad küünlaid, teevad saepurust briketti jms.

Kokku on meid 7 vabatahtlikku ning meid pandi elama ühte korterisse, kus on kaks tuba - meest ja naiste oma, siis keskmine söögituba, köök ning vannituba-wc. Juhtus nii, et mina sattusin magama kõige suuremasse voodisse, mis on minu vana voodiga võrreldes üle kahe korra suurem. Harjumatu.

Meie ülesandeks on aga rattamaja valmis teha.

Saabumine Saksamaale

1. PÄEV

Laupäev. Ärasõit. Eelmisel õhtul olin veel Katre ja Oliveriga Kukus käinud ning sain kell pool 4 alles magama. Üles tõustes valdas mind väsimus ning ärevus, kas jõuan kõik enne äralendu valmis. Südast ei olnud ma ka veel korralikult välja jõudnud kolida, seetõttu hakkasin pakkima kohvri kõrvalt ka muid asju, mis oleks vaja südast välja viia. Pidin veel Markoga, minu pikaajaline parim sõber, kokku saama, kuid ei jõudnudki. Rääkisin temaga telefoni teel ning sain teada, et ta naine on 8 nädalat rase. Ma ei saa aru, miks kõik peavad rasedaks jääma just siis, kui mina ära lähen? Liina ja mu täditütar Marili on ka 8 nädalat rase. Huvitav, mis siis küll 8 nädalat tagasi toimus...:) Hmm, juuli algus, ilusad ilmad, mida ikka muud teha kui lapsi. Suure hädaga ja läbi raskuste jõudsin oma 6 kotiga lõpuks lennujaama, millest 5 võtsin lennukisse kaasa. Lennuk hilines aga tunni võrra, sest oli saabunud Eestisse hilinemisega eelmiselt lennult. Rahvast solgutati seetõttu ühest väravast teise, polnud just kõige meeldivam. Lend möödus kenasti arvestades seda, et ma kardan lendamist ning polnud seni kordagi veel üksi lennanud. Ma olin täitsa vapper. Frankfurtis ootas mind juba Antie ning sõitsime Wormsi, mis on umbes 80 km lõuna suunas. Teepeal jõusid Antie mulle rääkida meie 46 aastasest bossist Peterist, kes teine kord kutsub inimesi lõunale ja küsib imelikke ning isiklikke küsimusi. Tal ei ole naist ning ta ei sõida autoga, kuigi load on olemas. Tujukas. Üldse maaliti temast mulle väga kummaline pilt. Tema eluskujuga kohtudes ei valmistanudki ta mulle pettumust, oligi nõnda imelik nagu kirjeldati. Kõva sõna oli aga see, et läksime õhtul kohalikku restorani sööma, Antie oli ka. Mul oli kõht väga tühi, tellisin seasnitsli shampinjonidega. Kusjuures see oli väga väga maitsev. Teenindus oli sõbralik. Kuidagi tuli jutuks kitarrimängimine ning siis ma mainisin, et oskan kitarri peal kahte lugu – „Edelweiss“ ja Eric Claptoni „Wonderful tonight“. Ma ei tulnud selle pealegi, et nad Edelweissi ei võiks teada. Ei teadnudki. Keegi ei tea siin eriti, kuigi mulle tundub see nii elementaarne. Tüdrukutele meie campis mängisin läpakast oma ainukest saksakeelset lugu „Lili Marleeni“ ning pärast seletasin, kes on Marlene Dietrich, kes seda esitas. Tegelikult üks tüdruk vist teadis ka.

Esimese päeva õhtuks mõistsin, et Saksamaale tulek oli ainuõige otsus. Mu mõttetegevus pole tükk aega nii ergastatud ning värskendatud olekus olnud, viimati vist juhatuses olles. Mõnus hulk uut informatsiooni. See on hea tunne. Enne magama minekut seadsin endale ka mõned eesmärgid:

1. Saksa keel selgeks õppida 3 kuuga – tähtaeg 8. detsember
2. Koguda äriideid ning need üles kirjutada
3. Luua kontakte huvitavate inimestega
4. Igas laagripaigas külastada vähemalt ühte tähtsamat vaatamisväärsust ja Üliõpilaskonda, kus võimalik.
5. Pidada blogi ning kirjutada sinna vähemalt kord nädalas
6. Tutvustada Eestit
7. Hoida silmad lahti ning olla avatud uutele pakkumistele

Tänud Oliverile, kes mulle veidi Eestist veidi varustust kaasa andis ning tänu kellele ma nüüd pilte saan siia üles panna:)

Bauorden

No nii. Võib-olla räägin nüüd, miks see blogi siin ning kuhu ma praeguseks sattusin. Nimelt on tegemist blogiga, mis kajastab minu tegemisi Saksamaal, tähelepanekuid eluolu ning sakslaste kohta. Praegu olen siis juba Saksamaal ning tulin siia plaaniga jääda 10 kuuks. Räägin veidi sellest organisatsioonist, kelle kaudu ma Saksamaale tulin. Selle nimi on BAUORDEN („Bau“ tähendab „ehitus“ saksa keeles ning „orden“ ilmselt „ordu“). Bauorden asutati umbes 60 aastat tagasi ning oli algselt usklike sugemetega. Bauorden on selline organisatsioon, kes haldab erinevate töölaagrite võrgustikku, kus noored saavad vabatahtlikena käia. Palju laagriprojekte on Saksamaal ning osad ka välismaal, mõned isegi Eestis. Süsteem on selline, et erinevad organisatsioonid, kellel oleks vaja abi ehitustöödes, kirjutavad projekti ning Bauorden saadab sinna oma noored appi. Tegemist on tõesti heategevuslike projektidega ning organisatsioonid on mittetulunduslikud. Noortel aga on võimalik saada kogemus ehitamises, mis ei vaja eelnevaid teadmisi ning keelepraktikat. Lisaks tutvutakse projekti raames kõiksugu piirkonna vaatamisväärsustega. Mina näiteks olen hetkel Saalfeldis, järgmise projektiga lähen Berliini lähedale ning sellest järgmisega juba Kieli. Selle organisatsiooni peakorter asub Wormsis ning seal on vabatahtlikel oma tuba, kuhu saab osa asjadest jätta. Samuti veedetakse seal projektidevaheline aeg. Mõnikord toimuvad ka üritused jms.
Mulle makstakse enamus kulusid kinni, mis ma olen siiani teinud ning lisaks saan igakuiselt ka taskuraha. Mõni päev tagasi sain teada aga, et osa sakslasi, kes ühekordsetes projektides osalevad, maksavad veel selle asja eest 40 eurot peale.

Ärasaatmispidu

Esimene sissekanne. Mul on maailma parimad sõbrad. Kui Liis kolmapäeval pahaaimamatult koju tuli sai ta suure, kui mitte öelda, et väga suure, üllatuse osaliseks. Lõhnast võis järeldada, et keegi oli süüa teinud ning uus korterikaaslane soovis mulle ühte jubedat asja keskmises toas näidata, mistõttu ma tavapärasest otseteest oma tuppa kõrvale kaldusin ning veidi hirmulgi vaatama läksin, mis siis toimub. Tuppa jõudes sain ma sõna otseses mõttes šoki osaliseks – tuli läks põlema ning tuba oli täidetud inimestega, kes kõik huilgasid ja plaksutasid. Mul võttis üks tund aega, enne kui jõudsin toibuda ning seltskonda tulla. Lugu lihtsalt selline, et minu ärasaatmispidu pidi raudkindlalt toimuma neljapäeval. Tänan kõiki, kes selle jama taga olid või sellele kaasa aitasid:P See oli tegelikult ju geniaalne. Edasi kirjeldan toimunut märksõnadega, võttes eeskuju Madise blogist – valge kiiver kirjaga „niciest ass in the world“, laulev Kalle, kes oleks nagu tordist välja hüpanud, millimallikas ja ferrari – öäkk, Vallibaari „Lili Marleen“, kiivri ja kostüümiga Hollykas ning New Zealand, postitants Vabaduse väljakul Jaani kiriku ees, must mees rastapatside ja kanepiga süda tänava köögis ja kõik tundusid kained. Mul on teist kõigist, armsad sõbrad, selle õhtuga seonduvalt nii vinged mälestused, et kui seda siia kirja hakata panema, siis võiks vist raamatu kirjutada! Muahh...:D