Siin käiks aeg justkui kaks korda aeglasemalt. Tunnen, et minu sisemine tempo on siinsest kõvasti kiirem. Seetõttu olen tihtipeale sunnitud end kohandama siinsele tempole, sööma aeglasemalt, töötama aeglasemalt, ootama, ootama, ootama... Eestis ei suutnud ma vahel bussipeatuseski kannatlikult oodata, kuid selles osas olen ma edusamme teinud. Suudan rahulikumalt oodata asju.
Teise nädala alguseks on kujunenud välja väike, kuid positiivne, rutiin, mida me siin igapäevaselt järgime. Samuti on kõigi selle küla elanikega, kes siin mõned juba 14 aastat elavad. Sel nädalal ei ole meiega Chomplaini, sest ta sõitis reedel Berliini, pühapäeval pidi tagasi tulema, kuid ei ilmunudki välja. Alles hiljem saime teada, et tal on mingid probleemid, siis kui ta vend helistas.
Hommikune uni siin ei ole üldse nii magus kui kodus. Ilmselt seetõttu, et me kell 23, mina hiljemalt 23.30 magama läheme ning kell 8 tõuseme. See teeb une pikkuseks 8,5 või 9 tundi. Tihtipeale teen silmad lahti juba 7.30 ning siis pikutan veidi edasi. Esimesena tõuseb üles Zofia, käib vannitoas ära ning läheb värskete kuklite järele pagariärisse. Seejärel tõuseb Mariel, siis Julia ning lõpuks mina. Üles tõusta on väga kerge ning tunnen ennast puhanuna ning värskena. Vannitoas läheb mul päris kiiresti, hambapesu ja muu selline. Vahe Eestiga on selles, et ma ei kuluta enam aega enda näo kenamaks maalimise peale, vähemalt mitte tööpäevadel ja olen veel täiesti elusJ Hommikust sööme siin korteris keskmises toas. Hommikusöögiks keedame kaks kannu õuna- ning puuviljateed. Laual on juustu, sinki, salaamivorsti, võileivakreemi, tomatit, erinevaid moose, šokolaadikreem, mesi ning vahel ka puuvilju. Tavaliselt teen endale kaks saiakest, mille mõlemad omakorda pooleks lõikan. Üks juustuga, kuid selles suures juustukülluses olen hakanud ka rohkem vorsti ja muid lihatooteid sööma. Ühel õhtul tuli mul hirmus salaamivorsti isu peale ning siis sõin kolm viilu niisama, mida ma Eestis kunagi ei teeks. Puuvilju ma muidugi armastan, moosisaia teen harvemini. See mulle meeldib, et iga söögikorra ajal on neil mesi laual. Mina panen seda küll suhkru asemel oma tee sisse ning pole kedagi teist sedasi tegemas näinud. Samuti kui on laual paprika, tomat vms, siis mina panen seda võileivale, kuid teised söövad niisama. Poisid ärkavad üles viimasel ajal üsna hilja ning tulevad sööma siis kui meie oleme juba lõpetanud.
Tööpäev algab kell 9. Läheme tööle meie ning lähevad tööle ka kõik erivajadustega inimesed, kes siin külakeses elavad. Ehitusobjekt asub meie majale väga lähedal, kuid tööle jääme tavaliselt mõned minutid hiljaks - Mariel ja Julia lähevad ees, siis tuleme mina ja Zofia ning vahel isegi 10 minutit hiljem jõuavad Joost ja Albertas. Nad teevad tavaliselt hommikuti suitsu. Mulle tundub, et kõik mehed siin suitsetavad. Mis on aga veider, nad tõmbavad enda tehtud plärusid. Sigaretid on siin päris kallid ning enamus ei raatsi poest valmissuitsu osta. Minu teada maksab pakk 4 eurot ehk 62 krooni, pakk tubakat aga 3.10.
Esmaspäeval kui tööle tulime oli vaja jälle laudu saagida ning mina, paar korda olin ennegi proovinud, võtsin siis mootorsae ning tegin seda, mis vaja. Järgmisel hetkel tehti minust väike lauluke, mida tuleb laulda Chris Deburgi „Lady in red“ viisiga.
Lady with saw,
Is working with me,
Nobody else,
Just you and the others
Tavaliselt jaotatakse meile tööpäeva alguses ülesanded kätte ning sujuvalt kui üks asi on tehtud, antakse teine. Tihti töötame paarides.
Tööriistad ja -vahendid, mida valdan: Väike mootorsaag, suur mootorsaag, ketassaag, peitel, haamer, puust haamer, kirka, labidas, lood, pinguti, höövel, pintsel, käru, reha, hari, redel, tellingud
Tööriistad, mida ma ei valda: Konksus otsaga paberinuga
Neljapäeval lõikusime pappi ning ma murdsin suhteliselt koheselt konksuga paberinoa ära ning seejärel vahetasin uue tera vastu. Nii kui uuesti lõikuma hakkasin, lõikasin endale julmalt vasaku käe pöidlasse:( Surusin kiiresti haava teise käega kinni, sest oli näha, et haav oli sügav. Ükskord üliõpilasnõukogude matkal juhtus Liisaga midagi taolist. Sidusime haava kinni, pärast panime veel lavendlit peale. Nüüd olen nädal aega ilusti oma sõrmekese eest hoolitsenud ning võib öelda, et 1,5 nädalaga on see juba suhteliselt korras. See on hea.
Rattamaja ehitamine on tegelikult täitsa tore. Vahel lööb välja minu perfektsionistlikkus ning värvin teiste värvutud kohti üle, sest minu meelest on seal paar õrnvalget täpikest. Muidu sujub töö aga hästi. Viimastel päevadel on ainult see probleem, et ei ole just palju tööd ning mulle ei meeldi niisama olemine ning aja raiskamine. Pigem eelistan sellele tööd.12.15 kõlab üle terve küla kell ning see tähendab, et aeg on lõunasöögiks. Töö pannakse kõrvale ning siirdutakse kohvikusse, mis on umbes 100 meetri kaugusel. Seal ootab meid kaetud laud. Istume ning samal asjal tuuakse sooje toite lauale. Julia ning Zofia on taimetoitlased ning neile tehakse tihtipeale eraldi söök. Pakutakse meile mingit liha kastmega ning kartulit, makarone või riisi. Vorste pakutakse ka, aga need on hiiglaslikud. Eestis me küll nii suuri vorste ei söö. Ükskord oli ka supp, mis maitses päris hästi. Vahel on magustoit, kuid mitte alati. Söömise peale kulub meil tavaliselt umbes 45 minutit. Seejärel läheme oma korterisse puhkama – kes magab, kes loeb, kes kirjutab.
13.30 on jälle töö aeg.
15.00 on väike õhtuoode. Siis sööme magusat saia ja puuvilju, joome teed või kakaod ning puhkame pool tunnikest jalgu.
17.30 Faier abend ning kõlab kell. Faier abend(ma loodan, et kirjutasin õigesti) tähendab otsetõlkes „õhtut tähistama“ ning neid kahte sõna kasutatakse siis, kui tööpäev on läbi. Seega kui öeldakse faier abend, siis on põhjust rõõmustada. Liigume oma korterisse ning seame end valmis õhtusöögiks. Tavaliselt tormab Julia alati siis dušši alla, teised ei jõua selle ajaga käidud.
18.00 Õhtusöök on meil, nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud, erinevates majades ning koos hellitavalt öeldes hulludega. Need „hullud“ on mulle aga väga armsaks saanud. Igaühel neist on oma väike kiiks ning nad on täiesti omaette isiksused.
Meil on näiteks Roos-Marii, kes laulab vahepeal söögi ajal. Ei laula küll mitte sõnadega, ümiseb viisikest, kuid on muidu väga musikaalne. Talle meeldib ka teine kord oma pead armsalt kõrval istuva hooldaja õlale toetada. Minu vastas istub üks teine naine, kes ei räägi mitte kunagi. Kuid tal on alati selline nägu peas nagu ta püüaks midagi meenutada. Toksib õrnalt oma vasaku käe nimetissõrmega põske, meenutab, meenutab..... siis tuleb väike eufooria hetk, nägu läheb naerule – jaaaaa, mul tuli meelde – ning seejärel jälle segadus, sest ta jõudis juba ära unustada, mis talle meelde tuli. Tema kõrval aga istub minu lemmik – professor. Mulle tundub, et teised kutsusid teda paar korda ka sedasi. Ükskord kui me sööma tulime, siis seisis tema keset tuba ning pidas kõnet omaette. Žestikuleeris ning keha hoiak oli ka peaaegu nagu m6nel 6petlasel:) Vahel filosofeerib ta ka omaette söögi ajal. Professor ja minu vastas olev naine hoiavad vahel ka käest kinni ning see on üliarmas. 
Neljapäeval näidati meile ka tubasid, kus nad elavad. Väga ilusad ning mugavad. Mul on hea meel, et need inimesed siin saavad maksimaalselt normaalset elu elada.
19.00 Peale õhtusööki on vaba aeg. Oleme paar korda jalutamas käinud, siin on ilusad kuuse-männimetsad. Mul on mitu korda matkaisugi peale tulnud, oleks vaid Oliver ning Lännu, kellega minna. Teised nii hullud siin ei ole:) Vahel vaatame õhtuti filme või käime kohvikus veini joomas ja juttu rääkimas.
Reedel käisime Saalfeldi koobastes ka. Saalfeldi koopad on Quinessi rekordite raamatus oma koobaste värvirohkuse tõttu. Kuna pilet maksis 6,5 euri, siis käisime seal ainult Albertasega. Teised pidasid seda liiga kalliks, me aga mõtlesime, et ilmselt ei satu kunagi nii kui nii enam siia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar