Täna nägin väga imelikku unenägu. Kuigi enamasti lähevad unenäod meelest, siis selles unenäos jäid mõned asjad üsna selgelt meelde. Millegi pärast pidin ma minema sõjaväkke nädalaks ajaks, sest toimus mingi üldine naiste koolitamine ning värbamine. Kogunemine toimus ühes pooleliolevad paneelidest ehitises ning peale minu oli kohale tulnud suur hulk teisigi inimesi. Mul oli aga kiire ning pidin neile oma verd andma. Kõige kiirem variant tundus tol hetkel seda ise teha ning siis ma torkasin omale nõelaga veeni, kuid mitte tavapärasesse kohta, vaid randmesse. Seejärel hakkas mu kätte, eriti randme piirkonda, kogunema suur hulk verd, kuni ma mingi potsiku leidsin ning sellest torgatud august kätt käe laba ülespidi hoides suurema osa verest välja kallasin. Seda oli umbes moosipurgi jagu.
Siis nägin oma üllatuseks unes Eimarit. Eimariga olin ma esimesed pool aastat koos Üliõpilaskonna juhatuses. Eimar oli millegipärast oma pikad blondid juuksed punaseks värvinud ning ütles, et see nädalane sõjaväe värk pole ikka õige asi, saaks aru veel, kui tehtaks läbi kogu noorte aeg.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar