Saabumine Saksamaale

1. PÄEV

Laupäev. Ärasõit. Eelmisel õhtul olin veel Katre ja Oliveriga Kukus käinud ning sain kell pool 4 alles magama. Üles tõustes valdas mind väsimus ning ärevus, kas jõuan kõik enne äralendu valmis. Südast ei olnud ma ka veel korralikult välja jõudnud kolida, seetõttu hakkasin pakkima kohvri kõrvalt ka muid asju, mis oleks vaja südast välja viia. Pidin veel Markoga, minu pikaajaline parim sõber, kokku saama, kuid ei jõudnudki. Rääkisin temaga telefoni teel ning sain teada, et ta naine on 8 nädalat rase. Ma ei saa aru, miks kõik peavad rasedaks jääma just siis, kui mina ära lähen? Liina ja mu täditütar Marili on ka 8 nädalat rase. Huvitav, mis siis küll 8 nädalat tagasi toimus...:) Hmm, juuli algus, ilusad ilmad, mida ikka muud teha kui lapsi. Suure hädaga ja läbi raskuste jõudsin oma 6 kotiga lõpuks lennujaama, millest 5 võtsin lennukisse kaasa. Lennuk hilines aga tunni võrra, sest oli saabunud Eestisse hilinemisega eelmiselt lennult. Rahvast solgutati seetõttu ühest väravast teise, polnud just kõige meeldivam. Lend möödus kenasti arvestades seda, et ma kardan lendamist ning polnud seni kordagi veel üksi lennanud. Ma olin täitsa vapper. Frankfurtis ootas mind juba Antie ning sõitsime Wormsi, mis on umbes 80 km lõuna suunas. Teepeal jõusid Antie mulle rääkida meie 46 aastasest bossist Peterist, kes teine kord kutsub inimesi lõunale ja küsib imelikke ning isiklikke küsimusi. Tal ei ole naist ning ta ei sõida autoga, kuigi load on olemas. Tujukas. Üldse maaliti temast mulle väga kummaline pilt. Tema eluskujuga kohtudes ei valmistanudki ta mulle pettumust, oligi nõnda imelik nagu kirjeldati. Kõva sõna oli aga see, et läksime õhtul kohalikku restorani sööma, Antie oli ka. Mul oli kõht väga tühi, tellisin seasnitsli shampinjonidega. Kusjuures see oli väga väga maitsev. Teenindus oli sõbralik. Kuidagi tuli jutuks kitarrimängimine ning siis ma mainisin, et oskan kitarri peal kahte lugu – „Edelweiss“ ja Eric Claptoni „Wonderful tonight“. Ma ei tulnud selle pealegi, et nad Edelweissi ei võiks teada. Ei teadnudki. Keegi ei tea siin eriti, kuigi mulle tundub see nii elementaarne. Tüdrukutele meie campis mängisin läpakast oma ainukest saksakeelset lugu „Lili Marleeni“ ning pärast seletasin, kes on Marlene Dietrich, kes seda esitas. Tegelikult üks tüdruk vist teadis ka.

Esimese päeva õhtuks mõistsin, et Saksamaale tulek oli ainuõige otsus. Mu mõttetegevus pole tükk aega nii ergastatud ning värskendatud olekus olnud, viimati vist juhatuses olles. Mõnus hulk uut informatsiooni. See on hea tunne. Enne magama minekut seadsin endale ka mõned eesmärgid:

1. Saksa keel selgeks õppida 3 kuuga – tähtaeg 8. detsember
2. Koguda äriideid ning need üles kirjutada
3. Luua kontakte huvitavate inimestega
4. Igas laagripaigas külastada vähemalt ühte tähtsamat vaatamisväärsust ja Üliõpilaskonda, kus võimalik.
5. Pidada blogi ning kirjutada sinna vähemalt kord nädalas
6. Tutvustada Eestit
7. Hoida silmad lahti ning olla avatud uutele pakkumistele

Tänud Oliverile, kes mulle veidi Eestist veidi varustust kaasa andis ning tänu kellele ma nüüd pilte saan siia üles panna:)