Ärasaatmispidu

Esimene sissekanne. Mul on maailma parimad sõbrad. Kui Liis kolmapäeval pahaaimamatult koju tuli sai ta suure, kui mitte öelda, et väga suure, üllatuse osaliseks. Lõhnast võis järeldada, et keegi oli süüa teinud ning uus korterikaaslane soovis mulle ühte jubedat asja keskmises toas näidata, mistõttu ma tavapärasest otseteest oma tuppa kõrvale kaldusin ning veidi hirmulgi vaatama läksin, mis siis toimub. Tuppa jõudes sain ma sõna otseses mõttes šoki osaliseks – tuli läks põlema ning tuba oli täidetud inimestega, kes kõik huilgasid ja plaksutasid. Mul võttis üks tund aega, enne kui jõudsin toibuda ning seltskonda tulla. Lugu lihtsalt selline, et minu ärasaatmispidu pidi raudkindlalt toimuma neljapäeval. Tänan kõiki, kes selle jama taga olid või sellele kaasa aitasid:P See oli tegelikult ju geniaalne. Edasi kirjeldan toimunut märksõnadega, võttes eeskuju Madise blogist – valge kiiver kirjaga „niciest ass in the world“, laulev Kalle, kes oleks nagu tordist välja hüpanud, millimallikas ja ferrari – öäkk, Vallibaari „Lili Marleen“, kiivri ja kostüümiga Hollykas ning New Zealand, postitants Vabaduse väljakul Jaani kiriku ees, must mees rastapatside ja kanepiga süda tänava köögis ja kõik tundusid kained. Mul on teist kõigist, armsad sõbrad, selle õhtuga seonduvalt nii vinged mälestused, et kui seda siia kirja hakata panema, siis võiks vist raamatu kirjutada! Muahh...:D